Tõlkelaager (16.-17. oktoober 2021)

16.-17. oktoobril toimunud tõlkelaagrist kirjutab lühidalt meie professor Janika Päll.

Anapestilise värsimõõdu õppimine. Foto: Janika Päll

Tõlkelaagri mõte tekkis juba eelmisel aastal Tõlkijate Liidu noorte tõlkijate laagris olles, aga nagu paljud teised üritused, lükkus seegi edasi. Valisime kaks teksti, sest tahtsime tegeleda nii värsi kui proosa, kreeka kui ladina keelest tõlkimisega. 

Värssteksti näiteks olid katkendid Aristophanese komöödiast „Linnud“, mille tõlkimine jäi Mari Murdveel kunagi pooleli (tõlgitud osa on ilmunud 2006. aasta Akadeemia detsembrinumbris,  valmis ja kanti ette 2000. aastal Festivitas Artiumi raames). Sissejuhatava proloogi ja koori sissemarsi, Parodose järel tuleb võitluslik agoon, mille värsimõõduks on anapestiline tetrameeter. 2019. aasta Prima Vista Imnsomniakatoni raames tegimegi anapestide tõlkimise töötoa (vt Raimu Hansoni tehtud pilti), ja tõlkisime rühmaga ära mõnikümmend  värssi. Seekord jõudsime tunduvalt rohkem, usun, et vähemalt anapesti rütm sai kõigile osalejatele tuttavamaks, ent järgmisteks  kordadeks jäi siiski päris palju.

Ka ladinakeelseks tekstiks valisime varasema rühmatöö (mida tegid klassikalise filoloogia magistriõppe tudengid) jätkamise. Selleks tekstiks oli Tartu Academia Gustaviana tudengi Andreas Arvidi kõne Libahuntidest, mille ta pidas 1644. aasta jõulupühade eel ja mis trükiti järgmisel aastal. Autor toob selles välja kaks lykantroopia (libahuntsuse, hunt-inimeste) mõistet: kõigepealt jutustab ta endalegi uskumatuid pärimusi, milles inimesed muutuvad huntideks, teiseks aga räägib sellest kui  hullumeelsuse vormist, milles inimesed end huntideks peavad. 

Foto: Janika Päll

Siin ka üks katke valminud tõlkest:

On Isand Peucer, kes kirjutab oma teose "Ennustamise liikidest" "Theomantia" peatükis: "On neid, kes jutustavad meile libahuntide kohta, et neil saabuvail päevadel, mis järgnevad vahetult Issanda sündimispäevale, käib ringi ühest jalast lombakas poiss, kes kutsub kokku Saatana käealuseid, keda on arvutu hulk, ja käsib endale järgneda: kui nad kõhklevad ja kahtlevad, siis sunnib kohe teine, pikk mees, neid kiiresti edasi liikuma, pekstes neid piitsaga, mis koosneb ühendatud painduvatest raudvitstest. Öeldakse, et ta peksis õnnetuid nii rängalt, et neil veel kaua aega olid verevalumite jäljed alles ja nad tundsid valu iga kord, kui kehasid liigutasid.  Aga niipea, kui nad on valmis järgnema, näib kohe, et nad on oma varasema välimuse maha pannud, ja hundi oma ülle tõmmanud." 

Oma muljet jagab ka üks osalenud õpilane, Jaana Jurtsenkova:

See oli minu esimene tõlkelaagri kogemus, mis jääb kindlasti ka pikemaks ajaks meelde. Tõlkelaagri asukohaks oli valitud väga mõnus talu Põlvamaal. Tegime tutvust ühe 17. sajandil kirjutatud kõnega libahuntidest ja samuti vaatasime Aristophanese "Linde". Harjutuseks moodustasime ise ühe anapesti kõikide kohalolijate nimedest; isegi minu perekonnanimi sai kirja. :) Käisime ka armsal jalutuskäigul. Õhtupoole jagunesime ja saime teha iseseisvat tööd tekstidega. Varsti hakkas õues sadama ja vahepeal kadus ka internet ära, mis tähendas, et Perseuse vormimäärajat ei saanudki kasutada ja pidi ise mõtlema. Õhtu möödus mõnusalt veini ja jutustamise saatel. Hommikul sai maitsvaid pannkooke ja siis arutasime oma tõlkeid. 

Tõlkelaager oli minu jaoks väga kasulik, sest ma sain tõlkida teksti, millel ei ole ühtegi valmis tõlget ja seetõttu pidi ise tekstist aru saama. Samuti sai kasutada palju huvitavaid sõnaraamatuid ja küsida õppejõududelt ükskõik missuguseid küsimusi. 

Pildil sisseskänn kõne "Libahuntidest" originaalist. Foto: Jaana Jurtsenkova