Antiikfilosoofia töötuba 22. oktoobril 2021

 22. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikooli filosoofiaosakonnas antiikfilosoofia töötuba, kus lisaks filosoofidele pidasid ettekandeid ka klassikalised filoloogid Janika Päll, Ivo Volt ning Laura Viidebaum.

Professor Janika Päll alustas töötuba oma ettekandega parallelismist, mida ta tutvustab nii:

Kõnelesin oma ettekandes sellest, kuidas mõjub struktuuriparallelism (reastatud vastanduste või samastamise kaudu) tähenduse loomisele, tuues näiteiks mõned Herakleitose ja Gorgiase ("Helena enkoomium" ning traktaat "Mitteolevast") fragmendid. Herakleitose tekstide esitamist rütmiproosana on rakendanud Miroslav Marcovich ja Sergei Mouraviev, Gorgiase "Helenat" olen kunagi ammu uurinud ise. 

Tahtsin rõhutada, et eriti eelsokraatikute proosa puhul ei peaks struktuuriparallelismi pidama pelgalt dekoratiivseks elemendiks või arhailise ("välja arenemata") stiili tunnuseks, vaid vahendiks, mille abil luua tähendusi. Nii omandavad näiteks erinevates reastatud vastandipaarides samal poolel asuvad elemendid tänu sarnasele positsioonile ka sama (või analoogilise) tähenduse. Tõin näiteks Herakleitose fr. 50 (mille algust ei peeta ehtsaks, ent mis on struktuurilt väga sarnane teiste Herakleitose fragmentidega): 

[Herakleitos ütleb "olevat kõike

jagatava jagamatu, 

loodava loodamatu, 

sureliku surematu, 

logose igaviku, 

isa poja, 

jumala õiglase]

Mitte mind, vaid logost kuulates on tark nõustuda, et kõik on üks.

Sellest skeemist tuleneb, et ühelt poolt on sarnases funktsioonis jagatav, loodav, surelik, logos, isa, jumal; teisalt aga jagamatu, loodamatu, surematu, igavik, poeg, õiglane. Miks nii, ei jõudnud süveneda, sest ajast tuli puudu. Rääkisin natuke ka Gorgiasele ja Herakleitosele omasest proosarütmist (mis kaasneb sageli struktuuriparallelismiga), ning nii rütmi kui parallelismi rollist autentsuse küsimuste lahendamisel, nii Herakleitose kui Gorgiase traktaadi "Mitteolevast" puhul. 

Olin väga rõõmus, et see päev toimus, sest sai kõrvutada filosoofide ja filoloogide vaatenurki, mulle endale on see heaks stiimuliks, et jätkata tööd Platoni ja eelsokraatikute fragmentide tõlkimisel. 

Janika Päll (foto: Kristin Klaus)

Laura Viidebaum (NYU) võttis aga ette 'maitse' teema ja tutvustab oma ettekannet järgnevalt:

Oma ettekandes mõtisklesin Dionysios Halikarnassosest kriitilistes esseedes esineva mõiste 'alogos aisthesis' üle ja proovisin seda paigutada laiemasse esteetiliste maitseotsustuste diskussiooni konteksti. Alustasin tänapäeva olukorra välja joonistamisega, kus paistab, et inimesed on üldiselt seda meelt, et esteetilised maitseotsustused on subjektiivsed ning neil ei ole mingisugust objektiivset tõeväärtust (de gustibus non est disputandum!). Antiigis tundub, et see nõnda ei olnud: mingisuguse kunstiteose meeldimine või mitte meeldimine võis olla küll sõltuv konkreetsest indiviidist, ent "vale" otsuse/meeldimise puhul võis osutada sellele, et kõnealune inimene on eksinud või ekslikult mingit teost heaks pidanud. Sellel olid ka eetilised ja poliitilised tagajärjed! Kuigi teadaolevalt kasutati antiigis maitsemeele mõistet esmajoones selleks, et rääkida toidust/joogist jne (ehk mitte metafoorselt kunsti- või kirjandushinnangutest), siis Dionysiose 'alogos aisthesis' paistab meie tänapäeva 'maitse' mõistele päris lähedale tulevat ning sealjuures on oluline rõhutada, et ta mõistab seda just nimelt mingisuguse subjektiivse (st subjektist lähtuva) ja objektiivse (st mingisugust tõde tabava) kogemuse sümbioosina. Aga kuidas see siiski täpsemalt toimib? Dionysiose teosed ei ole mõeldud oma esteetikateooria põhjaliku esitlusena (tegemist on peamiselt õpetamistekstidega), nii et sealt tuleb ridade vahelt lugeda ja tema ideed välja noppida, ent lähemal vaatlusel ja heatahtlike lugejatena saame ehk Dionysiose 'alogos aisthesis' mõiste kaudu ka tänapäeva diskussioonidesse pisut värskemaid elemente tuua.

Laura Viidebaum (foto: Kristin Klaus)

Ivo Volt aga tutvustas mõisteühtsust eesti antiigitõlgetes:

Kõnelesin mõisteühtsusest ja mõistete tõlkimisest antiikfilosoofia vahendamisel. Möönsin, et ka mitmed antiikfilosoofid (nt Platon) ei ole oma mõistekasutuses ise täielikult süsteemsed, ent kui vaadata antiikfilosoofide tekstide tõlkeid eesti keelde, siis ebasüsteemsus suureneb veelgi. See ei tähenda, et kõiki filosoofilisi mõisteid peab alati, sõltumata kontekstist või kas või ühe autori piires ühtmoodi tõlkima. Absoluutne mõisteühtsus ei ole võimalik ega vajalik, aga tihtilugu lähevad asjad ikka väga segaseks. Näidetena tõin välja Platoni „Teoste“ I köite (2003) ning Ilmar Vene tõlke Cicero teosest „Kohustustest“ (2007), vaadeldes konkreetsete mõistete tõlkimist. Lõpetuseks rääkisin lühidalt omaenda valminud tõlkest, milleks on Cicero „Jumalate olemusest“, käsitledes ka selle tõlkimisel ette tulnud terminoloogilisi küsimusi. 

Ivo Volt (foto: Kristin Klaus)