Kaidi Kriisa doktorantuurist ja elust pärast seda

Kes ma olen ja mida teen? Mina olen Kaidi Kriisa ja töötan Tartu ülikooli klassikalise filoloogia osakonnas ladina keele lektorina. Õppima klassikalise filoloogia erialale bakalaureuseõppe astmel asusin 2007. aastal ning lõpetasin 2010, mil astusin ka magistrantuuri. Esimesel õppeastmel kirjutasin bakalaureusetöö 17. sajandi Tartu ülikooli tudengiharjutustest – täpsemalt editeerisin ja tõlkisin-kommenteerisin neli karakterikirjelduse (ekfraasi) alast tudengiharjutust (progymnasmata). Magistritöös tegelesin samuti varauusaegsete Tartu ülikooli tekstidega, ent seekord laiendasin veidi haaret ning uurisin kõikide säilinud kirjalike disputatsioonide-oratsioonide põhjal ladina ja rahvakeelte suhet Academia Gustaviana (1632–1656) perioodi aegseis trükistes. Kuna magistritöö  resultaatidest oli selge, et mitmekeelsust kasutati akadeemia trükistes, siis julgesin eeldada, et vast kasutati seda ka teistes tekstides, sh ka säilinud käsikirjades. 

Niisiis, kuna uurida oli veel palju ja pärast magistritööd (tegelikult juba selle tööprotsessi käigus) aina süvenes uudishimu teiste teadaolevate (õigupoolest - olemasolevate!) tekstide keelekasutuse vastu, siis võimalustest parimana näis neid tekste süvitsi uurida doktoriõppes. Seda enam, et oli lootus saada osalus rootslaste initsieeritud rahvusvahelises uurimisprojektis, mis oleks mul võimaldanud kahe aasta jooksul nö kohustuslikus korras igal aastal kolm kuud Rootsis veeta ning sealsetes, eeskätt Uppsala ja Stockholmi arhiivides ja raamatukogudes mattuda kogu varauusaegse Tartu ülikooli kirjaliku pärandi alla, ning, olles kogu materjali üles pildistanud, asuda, seejuures seda tohutut materjali süstematiseerides, end selle tekstihulga alt vaikselt, aga järjekindlalt välja kaevama. Igatahes ma sain koha projektis ning võimaluse ja ligipääsu materjalile, mis tegelikkuses moodustaski suurema osa mu doktoritöö alusmaterjalist. Seda, kuna lõviosa varauusaegse Tartu ülikooli akadeemilisest säilinud kirjalikust materjalist ongi hoiul erinevates Rootsi raamatukogudes-arhiivides. Seega, võin öelda, et see rahastus-projekt oli eelduseks, et antud kujul oma doktoritöö üldse koostada sain. 

Doktoritöös laiendasin juba mainitud materjali hulka veelgi ning kirjutasin oma töö mitmekeelsusest 17. sajandi Tartu ülikoolis, täpsemalt uurisin keelevahetust kõigis akadeemia säilinud kirjalikes tekstides (nii käsikirjades kui ka trükitekstides). Selleks kogusin kokku kõik teadaolevad tekstid ja süstematiseerisin need – mis tegelikkuses täitis senise uurimislünga antud valdkonnas, kuna keegi ei osanud enne öelda, palju tekste on ja täpsemalt, mis žanritest on säilinuid, kuna suuresti olid olemasolevad tekstid kategoriseerimata. Lisaks oli ka tekstide keelekasutus üldiselt täpsemalt fikseerimata, uuritud oli vaid eri tekstižanre tükati, eeskätt neid, mis olid Tartus olemas või paremini kättesaadavad ning keelekasutus pole kunagi eraldi uurimisprobleemiks olnud – kasutatud keeli oli varasemates töödes suuresti vaid möödaminnes mainitud. Ehk siis oli ligikaudu teada, palju on valdavalt ladina- ja kreekakeelseid tekste, tükati ka muukeelseid, eeskätt juhuluuletusi, mida on ka enim uuritud, seda aga kuidas toimus keeltevaheline nn interaktsioon, mis mahus ja kui palju oli ladina ja kreeka kõrval teisi, nn rahvakeeli, see oli seni nö tundmatu maa. Niisiis senise uurimislünga antud doktoritöö kindlasti ka täitis. Õigupoolest – see töö praotas vaid ukse Tartu ülikooli varauusaegsete tekstide mitmekeelsuse maailm. Edasi tuleks see uks ka julgelt pärani lükata….  

            Rääkides nüüd aga sellest, mis sai pärast doktoritöö kaitsmist, siis pean alustama doktorantuuri lõpust, mis minu (ja ka kõigi teiste doktorantide jaoks ilmsesti) kulmineerus kaitsmispäevaga. Kui päris aus olla, siis sel nii kaua oodatud kaitsmispäeval olin paras närvipundar –  hinges valitses kergemast tugevam ärevusootus. Küll aga ma teadsin, et suudan kenasti ära kaitsta, sest hääl on see, mis mind ei ole kunagi alt vedanud, isegi siis kui süda värinast saapasäärde on vajunud. Kaitsmine ise oli üllatavalt meeldiv kogemus (poleks arvanud, et nii võiksin üldse kunagi öelda). Oponendid olid üsna sõbralikud, lahkedki, kuulajaid oli rohkem kohal kui oleksin osanud oodata – mõni sõbranna oli isegi töölt tervisepäevagi võtnud ning Tallinnast kohale põrutanud, teine lõunapausi tööl pikendanud ning kohale rutanud...

Foto doktoritöö kaitsmiselt 23.11.2018 (foto: Ivo Volt)

Mõned päevad, isegi nädalad ja ka kuud, kui nüüd päris aus olla,  pärast doktoritöö kaitsmist, olid üllatavalt kurvad või pigem  võiks isegi öelda, et mind oli vallanud selline imelik ja ootamatu tühjusetunne, võiks seda vist nimetada isegi "doktoritöö kaitsmisjärgseks hingematvaks ja tühjusest pakatavaks nukrustundeks" ehk nn doktori-tühjatundeks või doktorideprekaks. Miks küll, võiks ju pärida, sest peale doktoritöö kaitsmist, doktoritöö, mille koostamine ja õigupoolest terve doktorantuuri kui sellisse kuue aasta pikkuse protsessi järel, oleksin ju pidanud vaid pea püsti, hea tunne rinnus, ringi käima. Miskipärast aga valdas mind pikka aega tumm kurvatunne. Tühi oli olla. Mõtelge – kuus aastat olin selle töö haardes, selle töö sees, vahel oli tunne nagu ma ise olekski seesinane töö, üks tekst tuhandete seast… Kõik need raamatukogudes ja arhiivides veedetud kuud, mil lappasin neid tuhandeid tekste, pildistasin need üles, süstematiseerisin, seejärel (ja ka paralleelselt) otsisin kirjandust, püüdsin leida seoseid ja analoogilisi töid, analüüsida kogutut,  ja lõppeks kõik see kogutu kokku üheks sidusaks tekstiks kirjutada… See töö sai minu jaoks otsa 23. novembril 2018. aastal umbes kell 15.30,  sest minu doktoritöö ise kui selline oli kaante vahel, ära kaitstud ja enam justkui polnudki sihti.

MIDA edasi? KUIDAS edasi? KUHU edasi? Need küsimused ringlesid peas. Kodus õhtuti oli aega lugeda raamatuid (ilukirjandust, mõtelge!). See tundus kuidagi põrandaaluse lubamatu tegevusena, millegi sellise moodi, millest ei tohiks kõval häälele rääkidagi –  mõtelge, ma ei loegi teadusartiklit, vaid loen näiteks  Sovetistanist ühes kõigi tema stanidega või mõnulen M. Underi balladikogumikku „Õnnevarjutus“ lugedes. Käin jalutamas rohkem kui muidu, leian aega sõprade jaoks, et lihtsalt minna kohvikusse ja juttu puhuda ehk teisisõnu – oli aega, et justkui lihtsalt niisama logeleda... Ei, see ei tundunud õige. Aga mis sain ma parata? Egas muud, kui hakkasin otsima väljundeid, sihte, mida edasi teha.

Käin jätkuvalt nii erialastel kui ka teadustöö temaatikaga seotud (st ajaloolise sotsiolingvistika ja keelevahetuse alastel) konverentsidel, kirjutan artikleid, mille järel ootan pool aastat, aasta, vahel rohkemgi tagasisidet ja artikli vastuvõtmise ja trükkilaskmise kinnitust (nii nagu kõik seda teevad). 

Küll aga kui rääkida doktorantuurijärgsetest nn raskustest ja ka võimalusest, siis esimese asjana raskuste poole pealt tooksin välja rahastuse. Doktorandina ei saanud ma vat et kunagi mõnele stipendiumile kandideerimisel (oli see siis DoRa rahastus konverentsi külastuseks või raamatukogus iseseisva töö tegemiseks, Kristjan Jaagu stipendium semestri välismaal veetmiseks, COST Action stipendium, mis tegelikkuses oli suunatud küll doktorikraadiga nn noorteadlastele, aga sain selle doktorandina jne) negatiivset vastust, mis omakorda jättis mulle mulje, et väga kerge on eri rahastusi saada. Doktorante toetati suuresti. 

Pärast doktorikraadi omandamist, mil olin DoRa ja teiste rahastuste jaoks kukkunud "doktorandi“ (loe: kõik rahakraanid valla) realt nn "noorteadlase, kel pole doktoritöö kaitsmisest möödas üle 5 aasta ja kes on noorem kui 35 aastat“ reale, olid kõik needsinased kraanid hoopistükkis kinni või kuivaks jäänud. Nimelt enam kui neljale soovitud konverentsile minekuks olen vahepealse aja jooksul rahastust küsinud, kuid kõigele olen saanud eitava vastuse  klausliga "seekord otsustas komisjon toetada doktorante"... Viimatise rahastuse sain käesoleva aasta novembrikuus Saksamaal Marburgis toimuvale Colloquium Balticumi sarja konverentsile. Mulle aga tundub, et sain selle rahastuse, kas, esiteks, kustumatu järjekindluse eest (viies kord siiski viimaste kuude jooksul) või teiseks (ja mulle tundub, et ka tõenäolisemana) selle pärast, et viisin oma võimalikud kulud ja seega küsitava summa miinimumini, küsides vaid sõidutoetust... Mine võta kinni, milles asi.

Teiseks, rääkides nüüd edasistest plaanidest, siis kaalun järeldoktorantuuri võimalusi, et oma teadusteemaga edasi minna. Kõige tõhusam oleks muidugi tekitada väike Tartu ülikooli varauusaegsete tekstide uurijate-huviliste rakuke, kellega ühes keelevahetuse eri aspekte edasi uurida, sest kogu materjal on mul olemas ning üldised seisukohad ka doktoritöös esitletud ning võimalused, mida edasi uurida, on tegelikkuses ju lõputud.

Kolmandaks, mu doktoritöö temaatika – mitmekeelsus – on üsna päevakajaline ka praegu. Näiteks käesoleva aasta märtsikuus pidasin naiskorporatsiooni, kuhu kuulun, juubelaktusel akadeemilise kõne Tartu ülikooli aulas – kõne, millesse sain põimida oma uurimistöö temaatika ning siduda selle rahvusülikooli 100. aastapäeva ning tänapäevase teaduskeelte problemaatikaga.

            Igapäevarutiin? Kuna ma töötan lektorina, siis õpetamine moodustab suurema osa mu igapäevatööst – tööst, mida ma täiel rinnal naudin. Igal semestril õpetan paarisajale tudengile ladina keelt, olgu tegu siis arsti- või proviisoriõppe tudengitega, loodusteadlaste või võõrfiloloogidega. Võiks ehk küsidagi, et kas nüüd, mil olen ise nn doktor, kas tunnen end ka klassiruumi ees targema ja kogenumana? Jah, arste on ju tore õpetada küll, saan mainida, et olen doktor, küll aga mitte nn doktor-doktor, kes oskaks ravida. See-eest võin ma pikalt klassiruumi ees teoretiseerida anatoomiliste terminite üle, selgitada, mida näiteks anatoomiaõpikus antud sõnade jada grammatika mõttes tähendab, et need pole lihtsalt ritta seatud sõnad, vaid järgivad teatud (ühildumise)reegleid sõltuvalt sellest, kas on koos nimisõnad või nimi- ja omadussõna(d) ja et seda loogikat järgitakse anatoomiaõpikus läbivalt; rääkida, et elundite nimetused on tihti ladinapärased, nt „nina“ nasus, aga kui räägime nn ninapõletikust ehk nohust, siis kasutakse nn latiniseeritud kreeka keelt ja öeldakse hoopiski rhinitis; ja et sõna „pediaater“ ei tule ladina sõnast pes, pedis m, mis tähendab jalga (vaid see on üldse kreeka algupäraga), küll aga sõna „pediküür“ on vastava algupäraga (nagu ped-+i+cura) jne.

            Kuidas vaimu puhata ja värskena hoida? Eks igaühel on selleks omad nipid, aga fakt on, aeg aeg-ajalt tuleb auru välja lasta, muidu ei jaksa lihtsalt. Vaim väsib.

Minu on vaimu puhkamiseks kaks peamist väljundit:

1) sportimine, eeskätt jooksmine, mis on minu meelest parimaks viisiks, kuidas pea selgeks saada ja ka töömõtted-mured selgeks mõelda. Hetkel käin iga päev jooksmas, 7–10 kilomeetrit on keskmine distants, vahel teen ka pikema tiiru, aga selle aja jooksul saab mõtted üsna selgeks. Rattaringid ning iganädalased grupitreeningud on ka heaks vahelduseks.

2) reisimine – käin nii palju kui võimalik ja kus võimalik, tehes kas lühikesi paaripäevalisi sutsakaid või ka pikemaid mõnenädalasi reismatku. See rikastab, teised kultuurid, rahvad ja nende keeled ühes oma eripäradega rikastavad ning tekitavad pideva tungi keeli ja kultuure õppida ning olla neis parem, ennast pidevalt harida ja õppida-õppida-õppida. Lisaks aitab reisimine ning uute kultuuridega tutvumine hajutada võimalikke eelarvamusi, mis on kerged tekkima. Ka Eesti siseturism on tore – mõnel nädalavahetusel metsa matkama ja telkima minna on puhas nauding.

Sellesuvine automatk Nordkappi Norras (foto: Taavi Hõbejõgi)