Antiigialfabeet

Antiigialfabeet

Milline sõna sobiks veel paremini antiigialfabeeti alustama kui sõna alfabeet e tähestik ise? Nimelt tuleneb see kreeka tähestiku algustähtedest alpha (α) ja beeta (β). Vanakreeka tähestikus (mis oli esimene tähestik selle kitsamas mõttes) oli 24 tähte ning see on loodud 9.–8. sajandil eKr foiniikia tähemärkide baasil, hiljem aga kasutasid kreeka tähestikku roomlased ladina tähestiku loomiseks. Klassikalise aja ladina tähestikus oli 23 tähemärki (nt. ei eristatud kirjas U ja V ning I ja J tähti ning puudus W, mis lisandus hiljem). Veel on kreeka tähestik olnud aluseks kirillitsale ja kopti tähestikule. Kreeka alfabeediga on aga seotud ka meil laialt levinud väljend "a ja o olema". See fraas kasutab ära kreeka tähestiku esimese ja viimase tähe (alpha ja oomega ehk α ja ω) ning on pärit Uuest Testamendist, Johannese ilmutusraamatust (nt. 21.6: „Mina olen A ja O, algus ja ots“). Seetõttu on need tähed sageli lisatud kristogrammile e Kristust tähistavale sümbolile.

Kreeka alfabeedi teine täht, beeta (suurtähena Β, väiketähena β), on üks neist, mille hääldus on keele loomuliku arengu tõttu aja jooksul muutunud. Kui muistsetel aegadel hääldati seda /b/, siis hilisemas kreeka keeles ning samuti uuskreeka keeles /v/. Selliseid hääldusmuutusi toimus ka teiste tähtedega, nii näiteks hakati vanakreeka eetat (Η, η), mis algselt hääldus lahtise /e/-na (peaaegu /ä/), hiljem hääldama /i/-na – seda protsessi nimetatakse itatsismiks. Kui keskajal vaieldi selle üle, mismoodi peaks vanakreeka keelt hääldama, siis olid nii beeta kui ka eeta puhul üheks argumendiks vanakreeka tekstides säilinud onomatopoeetilised sõnad. Vanakreeka komöödiakirjanikult Kratinoselt (5. saj eKr) on säilinud rida, mis tõlkes kõlab nii: “loll aga käib ringi, öeldes βῆ βῆ nagu lammas”. Eks otsustage ise, kas lambad teevad pigem bää-bää või vii-vii.

Julius Caesar on ehk läbi aegade kõige kuulsam antiikaja inimene. Me teame kõik, et tema nime järgi on eesti keeldegi jõudnud sõnad 'juuli', 'keiser', 'tsaar', ja vahel seostame ekslikult tema isiku ka Caesari salati ja keisrilõikega. Caesarit tuntakse suurepärase väejuhina, riigimehena, oraatorina, aga ka Rooma kodusõja alustaja ja vabariikliku korra hävitajana. Vähem teatakse aga seda, et Caesar pidas väga lugu luulest ja oli ka ise poeet. Vabariigi ajal oli luulekunst kõrge au sees: luuletamine oli aristokraatlike noormeeste tavapärane harrastus ning sellega võis tegeleda kõikjal: ka sõjaretkedel või vangistuses. Noor Caesar olevat isegi piraatide kätte pantvangi langedes meelelahutuseks luuletanud. Õrnas eas kirjutas ta ka kaks mahukamat teost: eepose või epüllioni "Herculese ülistused" ja tragöödia "Oedipus". Need pole paraku säilinud, võimalik, et keiser Augustuse tõttu, kes ei lubanud neid levitada. Ent Caesar mitte üksnes ei luuletanud ise, vaid tema kui ühe oma aja kõige harituma inimese arvamus oli teistelegi kirjameestele tähtis. Nii näiteks kirjutas Cicero oma vennale Quintusele, kes sõdis koos Caesariga Gallias, ja palus teda tungivalt, et too küsiks Caesarilt üle, mida ta arvab tema kreekakeelsest luuletusest. Nimelt oli Caesar talle märkinud, et luuletuse lõpuosa on pisut hooletu, ent ei täpsustanud, mida ta selle all silmas pidas. See tegi Cicero väga murelikuks, sest ta ei taibanud, kas Caesar kritiseeris tema luuletuse iseloomu või väljenduslaadi. Luule oli ka võimas relv ning Caesar mõistis seda väga hästi. Kord kirjutas kuulus Rooma poeet Catullus Caesari vastu pilkava luuletuse, mis sisaldas muuseas järgmisi ridu (Catullus 29, tlk August Sang): Kas heldus tõesti võib sel kombel manduda?
Kas hoorand, prassind veel ei ole ta piisavalt?
Läks algul tuulde kõik, mis jäänd eelkäijatelt,
siis, mis Ibeeriast sai, Taho kullajõelt.
Kuid nüüd on Gallial järg käes ja Britimaal.
Miks säästa nurjatut? Ta ainus oskus on,
et kähku rikkused ta kurku kaovad kõik.
Kas selleks kõik maailm on paljaks rüüstatud,
oh äi ja väimeespoeg, kaks kuulsat kangelast? Caesar oli sellest väga häiritud ning kartis, et see jätab talle külge igavese häbipleki. Ta kutsus Catulluse otsekohe lõunasöögile ja püüdis temaga suhteid parandada. Mõned Caesari värsid on tänu ajalookirjanik Suetoniusele ka säilinud. Toome need siinkohal ära, et igaüks saaks ise hinnata, kui andekas luuletaja Caesar siis ikkagi oli: Tu quoque, tu in summis, o dimidiate Menander, Poneris, et merito, puri sermonis amator. Lenibus atque utinam scriptis adiuncta foret vis, Comica ut aequato virtus polleret honore Cum Graecis neve hac despectus parte iaceres! Unum hoc maceror ac doleo tibi desse, Terenti.

Dionysos ehk Bakchos, Olümpose jumalatest noorim, on üks vastuolulisemaid ja mitmekihilisemaid vanakreeka jumalusi. Ühelt poolt on ta noor ja lõbus jumal, kes seostub veini, pidustuste, tähistamise ja teatriga, teisalt aga traagiline jumal, kes talve saabudes sureb. Ühtpidi on ta raevunud märatsuste algataja, teisest küljest aga loov ja tsiviliseeriv jõud, kes paneb kõik kasvama, tagab viljakuse, toob rahvastele veinikultuuri ja koguni rajab seadusi. Ta on ühtaegu nii rahumeelse õndsuse kui ka brutaalsete orgiate jumal. Tema paljutahuline loomus kajastub ka kunstis. Seal domineerivad kaks peamist kujutusviisi: kena noormees, kellel on pikad käharad juuksed, või siis keskealine või isegi vanaldane habemik. Vahel kujutatakse Dionysost lapsena ning tal on ka androgüünne komponent. Nimelt kasvatati teda ühe müüdiversiooni järgi armukadeda Hera eest peitmiseks tütarlapsena ja kirjanduses kirjeldatakse teda naiseliku mehena. Tema paljude epiteetide hulka kuulub Pseudanor ehk vale mees. Dionysose ilmaletulekuga on lood segased. Versioone on mitmeid ja nad on kreekalikult veidrad. Ühe müüdi järgi oli tema ema Semele raseduse ajal näinud Zeusi täies hiilguses ja seetõttu hukkunud, nii et Zeus pidi loote endale reie sisse õmblema ja laskma tal seal lõpuni areneda. Ei olnud see Zeusile siiski esimene kord käima peal olla: pärast seda, kui peajumal raseda Metise alla oli neelanud, oli jumalanna Athenagi kasvanud tema peas. Keerulise ilmaletuleku pärast nimetatakse Dionysost ka kaks korda sündinuks. Sünd ja surm on üldse tema müütides väga tähtsad: Dionysos on ainus olümplane, kelle üks vanematest on surelik, ning suremine ja uuestisündimine on temaga seotud müüdistikus eri kujudel korduvad motiivid. Vastuoluline on ka tema retseptsioon. Ühelt poolt on Dionysosest saanud kaose ja irratsionaalsuse sümbol, ta seostub hulluse ja orgiatega. Teisalt aga kannab 1975. aastal USAs loodud mõistlikku alkoholitarbimist propageeriv tudengiorganisatsioon nime BACCHUS, akronüümina täisnimetusest Boosting Alcohol Consciousness Concerning the Health of University Students. *** Dionysose sümbolid kunstis on joogipeeker, viinamarjad, leopardinahk või leopard, aga ka teised kaslased. Ta oli ka üks neid jumalaid, kelle kultus seostus härjaga ja maoga. Dionysose atribuudid on veel luuderohupärg ja viljakust, jõukust ja naudinguid sümboliseeriv türsos. Tegu on viinamarjavääti mähitud kepikesega, mille otsas oli kas piiniakäbi või luuderohi. Nende järgi võib sageli ära tunda ka Dionysose saatjad – hullunud bakhandid. Dionysose kaaskonda kuulusid veel saatürid ja Silenos.

Kreeka tähestikus on kaks e-tähte: lühike e ehk epsilon (Ε, ε) ja pikk e ehk eeta (H, η). Kunagi ammusel ajal kreeka keeles sellist korralagedust muide ei olnud, täht Η tähistas häälikut h, mõne sõna alguses täishäälikute ees esinevat hõngust. Kreeka idapoolsetel aladel elav joonia hõim oli aga häälduses hooletu ning kippus sõna alguses esinevat h-häälikut ära unustama (nagu "hobune" vs "obune"). Niisugust laiskust keeles nimetatakse hõnguskaoks ehk psiloosiks, mis tekitas olukorra, kus täht H jäi justkui kasutuna üle, mille peale hakati seda kasutama hoopis pika e jaoks. Sellest on üldiselt sündinud muidugi ainult häda, viletsust ja paksu verd, sest klassikalised filoloogid ei ole näiteks siiani suutnud kokku leppida, kas keegi, kes on kõver nagu kreeka e, sarnaneb epsiloniga või eetaga. Tähega E algab kreeka sõnastikes sõna "ἔπος" (epos), mis tähendab sõna, kõnet, aga ka lugulaulu ehk eepost. Miks on kreeka sõnast "epos" saanud eesti keeles pika e-ga eepos, teab ainult jumal. Aga ka kreeka keeles on selle sõnaga muidugi keerulised lood, nimelt algselt ei alanud ta sugugi e-häälikuga, vaid hoopis v-hääliku ehk digammaga: Fέπος. Aga digamma kadus ta algusest sealsamas Joonias nagu teistel sõnadel hõngus.

Filosoof Favorinus, 2. sajandil pKr Roomas tegutsenud intellektuaal ja seltskonnategelane, oli üks oma aja karismaatilisemaid, põnevamaid ja sõnakamaid avaliku elu tegelasi. Ta oli pärit Galliast ning noores eas Vahemere piirkonnas palju ringi reisinud, kui ta aga 130. aasta paiku Rooma sattus, võtsid sealsed haritlased ta kiiresti omaks. Ehkki Favorinus langes keiser Hadrianuse ajal ebasoosingusse ja pidi minema pagendusse, õnnestus tal Antoninuse võimule tulles Rooma naasta ja jätkata seal oma tegevust populaarse kirjamehe, õpetaja ja mõtlejana. Erilist kuulsust kogus ta aga kõnemehena, võludes oma kuulajaid suurepärase kreeka keele, kauni ja naiseliku häälega, ülihoolitsetud välimusega, väljapeetud ja rütmistatud kõnega. Favorinusel kujunes välja suur sõpruskond, kuhu kuulusid mitmedki selle aja kõige nimekamad tegelased, teiste seas näiteks Plutarchos ja Aulus Gellius. Gelliuse suurteoses "Atika ööd" on Favorinus üks peategelasi, kes liigub pidevalt temaga samas seltskonnas. Favorinusel on tohutu silmaring ja seisukoht igas asjas, olgu see mõne sõna päritolu, süllogismid või ühiskonna lõhenemise ravi. Kui ta satub külla äsjasünnitanud naisele, kes ei plaani oma last ise imetada, vaid laseb seda Rooma tavapärase praktika kohaselt teha ammel, peab ta tulise kõne emapiima bioloogilisest ja psühholoogilisest tähtsusest emale ja lapsele. Kuidas said kaks nii erinevat meest nagu konservatiivne Aulus Gellius ning ekstravagantne skeptik Favorinus olla sõbrad? Selle üle on palju arutletud ning ühe oletuse järgi oli neil lihtsalt sarnane huumorimeel. Mis Favorinuse puhul veel märkimist väärib, on tema sugu: ta on tõenäoliselt antiikaja kuulsaim intersooline inimene. Tal puudusid mehe sootunnused ning kirjanduses on teda nimetatud nii eunuhhiks kui ka hermafrodiidiks. Teda on korduvalt ka tagantjärele diagnoositud ning tänapäeval valitseva arvamuse järgi kannatas ta androgeenresistentsuse sündroomi all. Sellest hoolimata liikus tema liigvaba seksuaalkäitumise kohta kuulujutte ning kord läks ta kohtu alla süüdistatuna afääris ühe Rooma senaatori naisega. Favorinus ise olevat hoobelnud, et ta on kolmekordne paradoks: gallialasest kreeklane; eunuhh, keda süüdistati abielurikkumises; mees, kes läks vastuollu keisriga, kuid jäi ellu.

Vanakreeka tüvi φίλ (phil- sõprus, armastus) on andnud palju liitsõnu. Üks neist viitab armastusele sõnade eneste ja üldse keelte uurimise vastu: see on filoloogia (φίλος ’sõber, armastaja’ + λόγος ’sõna’). Philologos ja philosophos ’sõnade ja tarkusearmastaja’ oli Platoni Sokrates, seda on alati olnud ka Marju Lepajõe, Eesti klassikalise filoloogia suurkuju, kes uuris ja õpetas peamiselt vanakreeka ja ladina, aga ka baltisaksa ja Eesti keele ja kirjanduse traditsiooni. Marju on tõeline eeskuju kõigile humanitaarteadlastele, ühendades endas kire keelte ja tarkuse vastu, olles philologos ja philosophos, juhatades Platoni ja Plotinose, Martin Lutheri, Descartesi ja Rosenplänteri, filosoofia, kiriku- ja kultuuriloo, samuti ka poeetika, keelte ja tõlkimise poole. Kuidas saaks neid kahte rolli lahutada? Kuidas kujutada ette Eesti klassikalist filoloogiat ilma Marju Lepajõeta?

Γράμμα (gramma), γράφω (grapho) – vanakreeka sõnatüvi graph- on andnud tohutult järglasi tänapäeva keeltesse. Tegusõna tüvi graph- viitab kraapimisele, joonistamisele (cf. ’graafika’ γραφική’, siit tuleb ka sõna ’graafik’) ja kirjutamisele (cf ‘kirjutamishullus’ e ‘grafomaania’ (γραφομανία) või ‘ilukiri’ e ‘kalligraafia’ (καλλιγραφία), ’elulugu’ (’elukiri’ βιογραφία). Samast juurest moodustatud nimisõna γράμμα viitab joonele või kirjatähele, see on paljude liitsõnade osaks, nagu näiteks ’pentagramm’ (’viiest joonest moodustatud’ πεντάγραμμα) või ’hologramm’ (kr ‘ὁλός’ ’terve, täielik’ ja γραμμή ’joon’) ja rida mõisteid nagu ‘grammatika’ (‘kirjutamis- ehk sõnateadus’ γραμματική τέχνη), ‘ortograafia’ (‘õigekiri’ ὀρθογραφία), kirjutaja (γραμματεύς), samast juurest moodustatud sõnast γραμμάριον (mis viitab kahe obooli raskusele) on nime saanud isegi tänapäeva standardkaaluühik ’gramm’. Minu lemmiksõna sellest tüvest on samuti juba muinsuste hulka kuuluv ’grammophon’ ehk masin mis paneb kõlama (φωνή) kettale (loodetavasti meenub veel, milline vinüülplaat välja näeb) kratsitud jooned (γράμμα, mitmuses γράμματα).

Herakles (Ἡρακλῆς ehk Heralt kuulsuse saanu), ladinapäraselt Hercules, on üks antiikmütoloogia suuremaid kangelasi, kelle isaks oli Zeus ja ema Alkmene. Kuulsusrikas ja ebatavaline oli juba ta sünd - vastsündinuna hällis olles tappis ta maod, kelle Zeusi armukade abikaasa Hera oli saatnud teda surmama (sellest räägivad Amphitryoni nimelised draamad), samuti ka surm (ta lasi end Oita tuleriidal elusalt põletada, sest oli saanud õnnetul kombel surmavalt haavata kokkupuutest kentaur Nessose mürgise verega). Herakles oli osaline mitmetes müütilistes kangelassaagades, näiteks Argonautide retkel (teekonnal kuldvillaku järele, mille ta pidi küll pooleli jätma) või sõdades kentauride ja amatsoonidega, kuulsaimad on aga tema kaksteist kangelastegu. Neid sooritades viisid retked tema nn ’Heraklese sammasteni’ ehk Gibraltari väinani, mille lähistel ta Atlase asemel maakera oma õlgadel hoidis, kuni too talle Hesperiidide kuldseid õunu korjas, käis ära allilmas (kust ta tõi ära kohutava valvekoera Kerberose) ning tappis mitmed hirmsad koletised (nagu näiteks Nemea lõvi, kelle nahka ta hiljem kandis ja üheksapealise Lerna hüdra), tänu millele kuulub ta isegi kultuurheeroste sekka. Heraklese müütides esineb mitmeid sõgedaid episoode: lapsena tappis ta lüüraga oma muusikaõpetaja Linose, ja kuigi ta edasises elus püüdis jääda õigete valikute juurde (sellest jutustab allegooria Heraklesest teelahkmel, mille allikaks on Xenophoni Sümposionis toodud sofist Prodikose jutustus), tuli ikka vahele Hera poolt kaela saadetud hullusehoogusid, mille käigus tappis ta näiteks oma sõbra Iphitose ja isegi enda ja Megara lapsed.

Idioot (ἰδιότης või ἰδιώτης) on vanakreeka keeles ’eraisik’, selle sõna lisatähendus ’mittespetsialist’, ’asjaarmastaja’ on lisaks saanud tähendusvarjundi ’oskamatu’, sõna võis tähistada ka omapärast inimest, kuid halvustavalt sõimuna seda ei kasutatud. Samast omadussõna tüvest ἴδ-ιος (’isiklik’) on pärit keeleteaduslikud terminid ’idiolekt’ (ἴδιος + λεκτός ’öeldav’), mis tähistab mingile inimesele ainuomast kõnepruuki, ja ’idioom’ (ἰδίωμα), mis viitab mingile keelele ainuomastele, tõlkimatutele väljenditele või mingi inimrühma eripärasele keelekasutusele. Minu lemmiksõna sellest tüvest on aga’idiofon’ (ἴδιος + φωνή ’heli’), mis viitab pillidele, mille korpus heliseb ise, nagu näiteks triangel (’triangulum’ ehk kolmnurk), gong ja kastanjetid, ehkki kreeklased ja roomlased nimetasid kastanjette hoopis krotalonideks (ehk ’klõbistajateks’).

Janus (ladina keeles Ianus) oli Rooma kahenäoline alguse ja lõpu jumal ning kuulus roomlaste vanimate ja algupäraste jumalate hulka (seetõttu pole tal ka kreeka mütoloogias vastet). Tema päritolu on ebaselge, mõnede lugude järgi oli ta jumal Saturnuse ja sureliku naise Entoria poeg. Mõnede lugude järgi oli ta kuldajastul Latiumi maakonna kuningas, kes võttis soojalt vastu Saturnuse, kui Jupiter ta taevast välja heitis. Seepeale olevat Saturnus Janusele andnud võime näha nii minevikku kui tulevikku. Ta võis olla seotud ka etruski jumalaga Culsans, kes oli samuti kahenäoline väravate jumal. Algselt oli Janus päikese ja valguse jumal, kes lisaks tähistas kõige algust ja lõppu, elu ja surma, loomist ja hävitamist, minevikku ja tulevikku, sisse- ja väljapääse. Seetõttu on temaga seotud sõna ianua e uks ja enamasti seostatakse temaga ka jaanuarikuu nimetust (Ianuarius). Januse poole pöörduti iga kuu 1. päeval, mida nimetati kalendideks (Kalendae, sellest tuleb meile sõna „kalender“) ning ka ohverdamist jumalatele alustati tavaliselt pöördumisega Januse poole. Teda peeti inimeste ja jumalate vahendajaks. Janust kujutati tavaliselt kahenäolisena (sealt ka lisanimed Geminus – kahekordne, Bifrons – kahenäoline, Biceps - kahepealine), algselt oli üks nägu habemeta ja teine habemega, hiljem mõlemad habemega. Mõnikord kujutatakse teda koguni neljanäolisena (Quadriformis, Quadrifrons, nt. keiser Hadrianuse ajal vermitud müntidel). Tema sõrmede asend viitas sageli numbrile 355 (algselt) või 365 (hiljem), mis tähistas päevi aastas ja viitas Janusele kui aja üle valitsejale. Tema tunnusteks võisid olla ka uksehoidja kepp ning võtmed. Rooma foorumil asus Janusele pühendatud müüridega piiratud ehitis või tempel, mille otstes olid topeltuksed (need avati sõja ajal, siis toimetati seal ennustus- ja ohveritalitusi) ja suleti rahu ajal. Viimast tuli ette aga harva, nt. Titus Livius oma teoses „Ab urbe condita" ütleb, et alates Numa Pompiliuse valitsemise ajast suleti väravad vaid kahel korral: peale esimest Puunia sõda ja peale Actiumi lahingut.

Krateer (kr. κρατήρ) oli kreeklaste jaoks väga oluline nõu – nimelt kasutati seda peamiselt veini segamiseks veega, ka tema nimetus tuleb verbist „kerannymi“ e segama. Oluline oli nõu just seepärast, et ükski korralik kreeklane ei joonud puhast, segamata veini – seda peeti barbaarseks. Vanakreeka sümposionidel asus krateer tavaliselt ruumi keskel, sealt ammutati veini väiksemate nõudega (nt. kyathose, amfora või kylixiga). Sümposionile valiti nn. sümposiarh, kes otsustas, kui kanget veini ning kui sageli juuakse, et osalised liiga purju ei jääks. Tavaliselt lahjendati seda vahekorras 1:3 (1 osa veini ja 3 osa vett). Kuna sümposioni ühes oluliseks osaks oli ka kõnede ning arutelude pidamine (lisaks muusika, tantsu ja luule nautimisele ning sümposionimängudele), peeti seda optimaalseks vahekorraks, et vestlus pikalt kesta võiks. Kui taheti lõbusamat meeleolu, siis lahjendati veini vahekorras 1:2, 1:1 lahjendamist aga kasutati üliharva orgialaadsete pidude pidamiseks. Krateere tehti üldiselt savist ning kuju ja käepidemete asetuse järgi jaotatakse nad neljaks tüübiks: sammaskrateer, karikaskrateer, voluutkrateer ja kellkrateer. Krateeriga koos võidi kasutada ka psükteeri – see oli veini jahutamise nõu, mis pandi külma veega täidetud krateeri sisse. Seest olid krateerid glasuuritud, pealt aga kaunistatud kaunite vaasimaalidega. Hilisemast ajast on teada ka mõned metallist ja marmorist krateerid, viimaseid aga kasutati pigem juba ruumide kaunistuselementidena. Krateerisarnase kuju tõttu hakati juba antiikajal ka vulkaanide avausi nimetama krateerideks, mis ladinapärase rõhu ja vormi „crater“ tõttu on eesti keeles saanud kuju kraater. Kindlasti meenuvad kõigile veel ka meteoriidi- või kuukraatrid.

Antiik-Kreekas oli mitmeid erinevaid allilma sissekäike, mida ilmselt pidi jaguma iga piirkonna mütoloogiliste vajaduste katmiseks. Ehk üks kõige tuntumaid neist sissekäikudest oli Lernas, Peloponnesose poolsaare idarannikul. Siin asus varasel pronksiajal asula, mis on oluline selle perioodi arheoloogilisel ja ajaloolisel uurimisel, hilisemates tekstides aga eristub Lerna just oma müütiliste allilmsete seostega. Tegu oli veerohke alaga, räägitakse nii allikatest, soost kui ka sügavast järvest, mille põhja isegi keiser Nero käsul kokku seotud pikad köied ei ulatunud. Sellesama järve kaudu läks allilma Dionysos, kes tõi sealt üles oma ema Semele, et teda Olümposele jumalate sekka viia. Sealjuures vajas jumal ka teejuhti, kellega teda seob sündmatu lugu, mida siinkohal ei ole kohane esitada. Ühe teise kirjelduse järgi aga oli kohalik kangelane Perseus Lernasse jõudnud Dionysose tapnud ning Lerna järve või sohu visanud. Igal aastal kutsusid kultusesse pühendatud järve ääres teda puhkpillihelide saatel allilmast tagasi ning ohverdasid järvepõhjas asuvale “väravavahile” lamba. Mõrvadega seob Lernat ka Danaiidide lugu. Nimelt tapsid Danaose viiskümmend tütart pulmaööl oma peigmehed, Aigyptose viiskümmend poega, kes seda vastumeelset abielu olid nõudnud. Peigmeeste pead viskasid nad Lerna sohu, kehad aga matsid väärikalt Argose linnas. Või oli see nüüd vastupidi (nagu mõned allikad väidavad). Tegelikult oli ohvreid siiski ühe võrra vähem, sest üks Danaiididest – Hypermnestra – jättis oma abikaasa ellu ning viis seega verise ja ohtliku müüdifaasi uue tasakaaluni ning pani pealegi veel aluse olulisele kohalikule dünastiale. Lernas tavatseti antiikautorite andmetel ka mõrvareid rituaalselt veresüüst puhastada ning siinsamas, Danaose tütre Amymone järgi nime saanud jõe lättel, elutses plataanipuu all kuulus Lerna Hüdra, üks Heraklese koletislikest vastastest. Nii oli Lerna seotud küllalt süngete ja kummaliste lugudega, mis on aga väga olulised terve Antiik-Kreeka mütoloogilisel kaardil. Piirkonna veerohkus on sealjuures ära märgitud ka positiivses võtmes ning varem kuiva ala allikatega täitmist loetakse nendesamade Danaose tütarde teeneks, kelle veretöö ülal kirjeldatud sai.

Kuidas tõmmata piiri mütoloogilise ja üldinimliku vahele? Ja kas üldse? Näidisjuhtumiks võib võtta ema ja tütre suhte. Suure häda juured ulatuvad lugude sündimise kaugesse aega, olgu nad seotud "kinkiderohke" Pandora (kr k Πανδώρα) või emakese Maa endaga (sama epiteeti kasutatakse ka tema puhul, "pāndōra" siinkohal siis tähenduses "palju andev"). Esimese naise vormimisel oli tal - ükskõik mis nime ta erinevates ilmanurkades kannab - kandev roll: kuigi vormi andsid olendile meisterlikud sepistajad (kord Hephaistos, kord Prometheus ja tema vend Epimetheus) ja andidega külvasid tema üle veel paljud teised jumalad, tuleb Pandora jõud siiski Maast, Maalt, millest ta ka vormiti. Naine on nüüd pildis. Ühtlasi on häda mööda maad laiali saadetud (avas ju uudishimulik Pandora keelatud nõu, niiet haigused ja mured pääsesid välja, ainult Lootus, kr k Ἐλπίς, jäi nõu äärele pidama). Kuid naine on niikuinii pildis. Ja päris punaselt. Jumalatel endil on jumalannadega hädasid. Ja seda nii jumalannade kui naiste kui ka jumalannade kui emadega. Illustreerival fotol on kujutatud musta rõivastunud Demeter, kellelt allilmaisand Hades röövib tema tütre Persephone. Laias plaanis peitub müüdis maaviljakuse püsimine (Demeter kohtub tütrega taas, kuigi peab leppima vaid poole, mõnes versioonis kolmandiku aastaga; niimoodi lepitatuna lõpetab viljakusjumalanna seni valitsenud põuaperioodi ja pärimuse najal kujuneb Eleusise müsteeriumide traditsioon), kuid ei saa kõrvale vaadata tõsiasjast, et miski ürgne vastuolulisus on ema ja lapse suhtesse peidetud, mille jõudu (maiset sidet?) tuleb ikka ja jälle murendada. "Mure" ja häda juba siin. Ja naine on ikka veel pildis. Pausi- ja mõttekoht: kas ehk hoiab kogu selle aja pilti lihtsalt kellegi ema? Üks universaalne ema, kes ei taha last vabaks lasta. Ja kas on Persephone sugu oluline või võiks sama, punase stsenaariumi läbi mängida pojaga? Võimalikke variante on palju. Ja miks? Sest kreeka mütoloogiast leiab ikka ja jälle mõistatuslikku lugemisvara, mis oma põhipunktides tegeleb üpris inimlike küsimustega.

Neküia (νέκυια) on riitus, mille abil kutsutakse välja surnute vaime ja saadakse teateid tuleviku kohta (vrd nekromantia). Tavakasutuses samastatakse neküia mõistet katabasisega (κατάβασις), sõna-sõnalt ‘alla-minekuga’ ehk surnuteriigi või mõne muu allpool asuva paiga (riigi, linna) külastamisega. Mõlemad võimaldavad surnutega kontakti astuda, ent üksnes katabasis hõlmab ka füüsilist laskumist allilma. Ühe tuntuma neküia näite leiab “Odüsseia” 11. peatükist, kui Odysseus Kirke soovitusel kaaslastega maailmaveerele seilab, jõudes lõpuks Kimmeeria maale teispool Okeanost, kus valitseb pilkane pimedus. “Seda ikka varjamas öö hämar ning udu paks. […] Kõik aja õnnetuid neid öö sünge seal ümbritseb ainult.” Seal on ka sissekäik Hadesesse. Vastavalt Kirke juhistele kaevab Odysseus maa sisse augu ja kallab surnutele jookohvrit: piima ja mee segu ning meemaitselist veini, viimaks vett. Pärast palveid ja tõotusi tapab ta ute ja oina, kellest voolab musta verd, mille peale lendavad kohale janused, õudusärataval kombel karjuvad koolnud hinged. Augu kohal tiirlevaid varjusid peletab ta eemale senikaua, kuni ilmub prohvet Teiresiase vaim, kes oskab Odysseuse edasise saatuse kohta teavet anda. Pärast rohkeid vintsutusi, jutustab talle Teiresias, “enam surm merel möllaval sulle ei tule, vaid ära vaikselt ta viib sinu, kui vanaks saad sa kord rahus selges”. Selline oleks lühikokkuvõte ühest vanimast neküia kirjeldusest. Kuna nii neküia kui katabasis on laialt levinud kangelaslugude motiivid, on neid erinevate distsipliinide raames püütud seletada mitmeti. Intrigeeriv on näiteks jungiaanlik tõlgendus, mille kohaselt võib neküiat mõtestada laskumisena psüühika sügavamatesse kihtidesse, mitteteadvuse kollektiivsete, mütoloogiliste sisude juurde. Analüütilise psühholoogia raames on neküia laiem eesmärk jõuda täielikuma, isiksuse allhoovusi hõlmava hingetervikuni, mis eeldab silmitsiseismist tundmatu ja hirmuäratavaga, ka surma endaga. Nagu teame teistestki müütidest, ei kulge kangelase rännak kunagi vaevadeta ja tee tõelise teadmiseni on sageli ränk.

Kreeka sõna omphalos (ὀμφαλός) tähendab ’naba’, aga ka kõike, mis asub millegi keskpaigas: kilbi keskel olevat nuppu; papüüruserulli keskel oleva pulga otsa jne. Kreeka müüdis saatis Zeus kaks kotkast kahele poole lendu ning nende kohtumispaik oligi maailma „naba“. Kreeklaste seas oli laialt levinud uskumus, et selleks „nabaks“ on Delfi, kuhu selle tähistamiseks paigutati kivi, mida nimetatakse omphalos’eks. Pärimuse kohaselt on tegemist sama kiviga, mille Zeusi ema Rhea oli beebiriietesse mähituna andnud Kronosele Zeusi pähe allakugistamiseks. Omphalos’t peeti vägevaks religioosseks objektiks, mille kaudu oli võimalik jumalatega suhelda, ent seda, kuidas temaga seotud kultus välja nägi, me täpselt ei tea. Ilmselt asus üks omphalos templi lähedal õues ning teine templis sees, selle kõige pühamas alas. Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ leiab preestrinna veriste kätega Orestese Apolloni templis omphalos’e külge klammerduvana, rüvetades nii kivi pühadust. Taolisi kultusega seotud „nabakive“ on leitud ka mujalt Kreekast.

Sõna planeet, mida praegu mõistame kui päikese ümber tiirlevat suure massiga taevakeha, tuleb kreekakeelsest väljendist πλανήτης ἀστήρ (planḗtēs astḗr) e „rändav, ringiekslev täht“, ehkki sõna „täht“ kadus nimetusest peagi ja paneetide kohta kasutati lihtsalt sõna „planetai“. Et planeedid ei ole kindlalt paigal püsivad tähed, märkasid juba babüloonlased ja nimetasid neid oma jumalate järgi (nt. Jupiter oli Marduki täht ja Veenus Ištari täht). Kreeklased nimetasid neid esialgu välimuse järgi (nt. Marss oli „tulipunane“), seejärel aga samuti jumalate järgi. Kreeka jumalate rooma vastete järgi nimetatakse planeete tänapäevalgi. Antiikajal tunti viit Maale lähemat planeeti (Merkuuri, Veenust, Marssi, Saturni ja Jupiteri). Kui räägiti seitsmest planeedist, arvati nende hulka ka Päike ja Kuu. (Uraani märkas ehk juba 2. sajandil eKr astronoom Hipparchos, aga kindlalt määratleti see planeedina alles 17. sajandil. Neptuuni nähti teleskoobiga esimest korda 1846.) Juba 700. aasta paiku eKr oli olemas ettekujutus planeetide perioodilisest liikumisest, aga alles 1. sajandil jõudsid kreeklased väga täpsete skeemideni planeetide liikumise ennustamiseks. Olulisimaks antiikaja teoseks jäi 2. sajandil pKr Aleksandria astonoomi, astroloogi ja matemaatiku Claudius Ptolemaiose teos „Almagest“, mida järgiti veel 14. sajandilgi. 4. sajandil eKr jõudsid pütagoorlased nende taevakehade harmoonia kujutluseni, mille järgi kõlab paneetidelt ülemaailmne muusika – nimelt vastavad planeetide vahekaugused heliastmetele. 3. sajandil eKr pakkus Samose saarelt pärit astronoom ja matemaatik Aristarchos välja heliotsentrilise süsteemi mudeli, kus planeedid tiirlevad ümber Päikese. Siiski jäi ka Ptolemaiose poolt toetatud geotsentriline mudel (kus Päike ja teised planeedid tiirlevad ümber Maa) domineerivaks veel väga pikaks ajaks.

Pealtnäha nii üsna hõbluke sõna, aga juhatab nii mõnegi suure asja juurde, eelkõige iseenda sisse. Psyche, vanakreeka keeli ψυχή, tähendab 'elu', 'hinge', 'hingestatust', 'hingust', lisaks tähistab Ψυχή müütilist tegelast, keda tunneme Erose ja Psyche loost, kus ta sümboliseerib isikustatud inimhinge. Müüdi järgi olla Psyche olnud kõrgest soost surelik neiu, kolmest õest noorim ja kauneim, keda tema erakordse ja tabamatu ilu tõttu hakati ilujumalannana austama ja kummardama, jättes unarusse Aphrodite enda kultuse. Samas on neiu erakordne välimus talle endale justkui needuseks, teda imetletakse eemalt, justkui täiuslikult viimistletud raidkuju, jättes neiu vaevatud hingega üksindusse. Maise ilu kummardamist nähes annab haavunud Aphrodite oma pojale Erosele (kr k ’′Ερως), kes on üsna kergemeelsete kommetega, kauni välimusega kire jumal, kelle ülesandeks on inimestes kirge sütitada, käsu panna Psyche armuma kõige närumasse mehesse meeste seast. Aga. Eros armub Psychesse ise, viib ta oma lossi ja varjab seda ema eest. Eros külastab oma noort naist vaid öösiti, kadudes koidu saabudes, ning keelab Psychel järele anda uudishimule teda näha või pärida, kes ta on. Vanemad õed külastavad Psychet ning nähes, millises õnnes ja rikkuses too elab, asendub mure õe saatuse pärast kadeduse ja kättemaksu sooviga. Nad keelitavad teda järele uurima, kes öösiti ta kõrval on, ehk on see mõni jälk koletis. Õrn, puhtahingeline, kuid lihtsameelne Psyche annab inimlikule kiusatusele järele ning läidab öösel, kui Eros tema juures on, õlilambi. Oma hämmastuseks näeb ta enda kõrval kõige kaunimat jumalate seast, tilgutab aga kuuma lambi õli Erose õlale, kes ärkab ja, nähes naise keelust üleastumist, põgeneb. Pärast seda, kui hingerahu kaotanud Psyche püüab end tulutult jõkke uputada, käib ta templist-templisse, pärides oma mehe järgi ning jõuab lõpuks Aphrodite paleesse. Seal algavad neiu tõelised kannatused, kus Aphrodite kohtleb teda kui orja ja annab talle kõige raskemad ja alandavamad tööd. Kuid Eros, kes teda salajas endiselt armastab, lohutab ja aitab tal nähtamatu jõuna nende ilmvõimatuna näivate toimetustega hakkama saada. Lõpuks õnnestub Psychel Erose abiga sulatada Aphrodite armukadedus ja viha. Psyche saab surematuse ning Psyche ja Eros liidetakse abieluga igavesti ühte. Psyche sümboliseerib inimhinge, kes läbi kire ja kannatuse puhastub, et olla valmis vastu võtma tõelist õnne. Inimhinge sümbolina kujutatakse Psychet kunstis sageli liblikana või liblika tiibadega noore naisena. Kuigi märke Erose ja Psyche loost kreeka kunstis on täheldatud juba 4. sajandil eKr, mis lubab järeldada, et lugu oli suulises traditsioonis levinud, on lugu kirjalikult meieni jõudnud ainult keskse teemana Rooma autori Lucius Apuleius Madaurensise 2. saj pKr kirjapandud allegoorilises jutustuses "Metamorfoosid ehk Kuldne eesel" (eesti keeles ilmunud 1994. aastal, TÜ klassikalise filoloogia emeriitprofessori Anne Lille tõlkes). Apuleiuse jutustuses säilis nimekuju Psyche, kuid Erosest sai Cupido (lad k “kirg”) või Amor (lad k “armastus”) ning Aphroditest Venus. Jutustus põimib mahlakas keeles omavahel erinevaid, kohati erootilisi lugusid ja teemasid, kus eesliks muudetud peategelane Lucius seikleb ringi, et leida roose, mille näksimine ta tagasi inimeseks muudaks. Kuid pealtnäha triviaalkirjanduslik vorm tegeleb ometi väga igavikuliste teemadega, ega need kaks pea teineteist välistama ega kartma. Selle loo erinevatele tõlgendustele on Euroopa kirjandusteoseid mööda rännates üsnagi lihtne peale komistada. Apuleiuse jutustus on inspireerinud näiteks nii Molière’i kui William Blake’i. Ja kui Fjodor Dostojevski Vürst Mõškin jutustab Jepantšinate majas kindraliprouale ja kolmele õele Aleksandrale, Adelaidale ning noorimale erakordsele kaunitarile Aglajale (kr k ἀγλαία, mis tähendab ehe, ilu, sära), kelle ilu ees tal hirm on, sellest, kuidas ta masendunult, talumatu nukruse käes kannatades Šveitsi ravile sõites nägi turuplatsil eeslit, kelle kisa ta äratas ja meeldima hakkas, mispeale kõik tema peas selgines; ning misjärel kindraliproua lisab: “Eesel? See on kummaline. Aga ega siin õieti midagi kummalist ei ole, mõni meist armubki eeslisse. See on juba mütoloogiastki teada. Jätkake vürst!”, võnguvad need "Idioodi" varjatud ja võimalikud tähendused veel sügavamalt läbi vere. Miskid nähtamatud niidid, midagi kindlat siin maailmas, mis alati olnud. On. Teeb hinge nii kergeks. Tõmbad hetkeks klaariks saanud õhku sügavale südamesse ja silmapiir tundub jälle veidi laiem ja ääretum..

Metseenluse roll Rooma kultuuriloos on hästi teada: just rikaste ärimeeste ja poliitikute toetus oli sageli see, mis võimaldas andekatel inimestel toimetuleku pärast muretsemata pühenduda kirjatööle ja kunstidele ning luua oma säravad meistriteosed. Nii näiteks on selliste suurvormide nagu eepika puhul hästi näha, kuidas nende õitseajad langevad kokku metseenluse tõusuga. Luuletajate toetajatena on endale kindlustanud surematuse näiteks Maecenas, Scipio, Pollio jt patroonid. Vähem aga räägitakse metseenlusega tegelenud naistest: on säilinud sadu pealiskirju, millelt võib lugeda, et ühe või teise ehitise või kunstiteose loomist on toetanud mõni naine. Üks nendest oli meie tänase alfabeedisissekande peategelane Quadratilla. Ummidia Quadratilla oli 1.-2. sajandil elanud rikas aristokraatlik roomlanna, kes veetis oma elu muretus luksuses. Kust tema rikkus pärineb, selle kohta meil täpseid andmeid pole, kuid on oletatud, et vähemalt üks tema sissetulekuallikaid oli meelelahutusäri. Äriga tegelevad naised ei olnud Roomas haruldased ja säilinud on andmeid paljude ettevõtlike naiste kohta. Olgu nimetatud näiteks Domitia Lucilla, kellel oli pottsepaäri, Umbricia Fortunata, kellele kuulus kalakastmeäri, Julia Felix, kes rentis välja kinnisvara. Küllap oleksid Quadratilla memuaarid väga põnevad, sest oma tegevusala tõttu oli tal arvatavasti rohkelt sidemeid Rooma kõrgklassiga. Ta elas tormilisel ajastul, kui üksteise järel tõusid võimule sellised kurikuulsad keisrid nagu Tiberius, Caligula, Claudius, Nero jt. Kokku jõudis Quadratilla pika eluea jooksul valitseda 12 keisrit ning mõned uurijad on arvanud, et Ummidiused, teiste seas ka Quadratilla, käisid keisriperekondadega läbi. Ummidiuste suguvõsa oli tõenäoliselt pärit Casinumist, linnakesest Latiumi lõunaosas. Roomas hakkasid nad silma paistma alles keisririigi ajal, kui mitmed Ummidiused jõudsid kõrgematesse riigiametitesse. Sellegipoolest säilis neil kodulinnaga side ning tänapäevalgi võib Cassinos näha varemeid, millel leiduv pealiskiri annab teada, et Quadratilla on omal kulul ehitanud sealse templi ja amfiteatri ning lasknud restaureerida juba tema isa ehitatud teatri, mis oli vahepeal ära lagunenud. Suure teatrisõbrana oli Quadratillal ka oma isiklik pantomiimitrupp ning ta veetis palju aega nende etendusi nautides. Plinius kirjutab Geminusele adresseeritud kirjas, et ei pea seda tema seisusest naisterahvale sobilikuks, tunnustades vana naist siiski selle eest, et ta vähemalt hoidis oma lapselapse, suurepärase ja voorusliku noormehe Quadratuse pantomiimidest eemal. Quadratilla tegi teisigi asju, mida antiikaja naiste puhul heaks ei kiidetud. Näiteks mängis ta lauamänge, millesse Plinius samuti üleolevalt suhtus. Pliniuse kaudu saame teada sedagi, et temast jäi maha testament, milles ta pärandas kogu oma vara lapselastele. See, et testamendi jättis ta ise, mitte mõni tema meessoost eestkostja, näitab ühelt poolt tema sõltumatust, teisalt on aga ka ajastu märk: selleks ajaks olid eestkosteseadused leevenenud ning tekkinud rohkesti naisi, kes ajasid oma äri- ja varaasju iseseisvalt.

Vahelduseks sõnavarale, mütoloogiale ja olmekultuurile tutvustan R-tähe all klassikalise filoloogia osakonnas uuritavat teemat. Repetitio antecedentis (repetitio ’kordus’ + antecedens ’eelnev’) on mõiste, mis tähistab eriti just ladina tekstides esinevat peasõna kordust täiendkõrvallauses. Mida see endast kujutab? Kõige enam kasutasid seda võtet Caesar ja Cicero ning Caesarilt toon ka mõned eeskujulikumad lauseosad. Näiteks kirjutas ta oma kommentaarides Gallia sõjast nii (I. 6. 1): „Erant omnino itinera duo, quibus itineribus domo exire possent ...“: „Kokku oli kaks teed, milliseid teid mööda nad võisid kodust lahkuda ...“, kus ta kordab täiendkõrvallauses peanimisõna iter-itinera. Samas raamatus on ta kirja pannud ka järgmised sõnad (I. 16. 5): „Ubi se diutius duci intellexit et diem instare quo die frumentum militibus metiri oporteret ...“: „Kui ta mõistis, et nad kaua viivitavad, ja läheneb päev, millisel päeval on sõduritele vaja vili välja jagada ...“, kus ta kordab täiendkõrvallauses peanimisõna dies. Esmapilgul võivad need kordused tunduda täiesti üleliigsed (paljud toimetajad ja tõlkijad on neid niimoodi ka kohelnud) ning naljakad. Miks aga Caesar selliseid korduseid oma lihtsas ning otseses stiilis kirjutatud kommentaarides tegi? Kui palju ta sellist kordusvõtet kasutas? Nendele ning muudelegi huvitavatele küsimustele püüan vastuse anda loodetavasti ülejärgmisel semestril valmivas magistritöös, mille juhendajaks on Maria-Kristiina Lotman.

Sõna "stasis" (στάσις) tähendab kreeka keeles nii seismist, positsiooni kui ka konflikti ja kodusõda. Esmapilgul näivad need tähendused üksteist välistavat, kuid kasutuskontekste uurides pole see enamasti sugugi nii. Stasise puhul seismisena on tajutav pinge ja vastuolu, nt Aristotelese "Füüsikas" räägitakse stasisest kui paratamatust seisakust, kui miski, mis on liikunud ühes suunas, ümber pöörab ja hakkab liikuma tagasi, stasis on seisak kahe vastassuunalise liikumise vahel, määratletud nende kaudu. Herodotos tähistab sõnaga "stasis" vägede positsiooni vastase suhtes, st stasise määratlevad vaenlased. Teisalt ka stasise kui konflikti puhul on olemas vihje seismisele. Stasis on takistus ühiskonna sujuvas toimimises, võim on nagu voolav vesi, stasis aga peatab voolu. Platon samastab stasise ühiskonnas haigusega organismis, mille põhjuseks on kehavedelike mitteharmooniline voolamine. Kreeklased armastasid näha ühe ja sama mõiste sees vastandpooluseid, nt Hesiodos räägib "Töödes ja päevades" kahest Tülist, Erisest, kellest üks toob tööst kõrvale juhtides kahju, teine aga konkurentsi sünnitades head. Tegu oleks nagu kahe erineva personifikatsiooniga, kuid nad on ikkagi ühe ja sama tüli-mõiste personifikatsioonid. Stasisega on sama lugu, see mõiste hõlmab korraga seismist ja võitlust ning kummaski on sees olemas natuke teist. Vähemalt mina armastan nii mõelda, sest meie praegune aeg ei rahulda inimese holismi- ja müstikanälga. Nii asutakse seda otsima kes kust, poststrukturalismist, MMSist või vanakreeka stasisest.

Indo-Euroopa juurest tregh pärinev ladina juur trah- on andnud väga palju tuletisi. Verb traho ise tähendab ’vedama, tirima’, samast tüvest on saadud ka tegijanimi tractor (’sikutaja’). Eesliidetega on tüvi andnud arvukalt verbe ja nimisõnu, mis väljendavad igasuguseid enam või vähem atraktiivseid (ad+traho ’juurde kiskuma’) tegevusi: ekstraktsioon (’väljatirimine’), kontraktsioon (’kokkukiskumine’) ja retraktsioon (’tagasi kiskumine’), või siis hoopis seedetrakt (+ ’tractus’), kontrakt (’kokkulepe’) või abstrakt (’lühikokku- või väljavõte’). Frekventatiivliitega verbitüvi tracto (trah+ -to) tähendab ’käsitlema’, kust tuleb ka sõna tractatus (’käsitlus’). Pikemaid teid pidi ja mitmete vaheastmete kaudu on samale tüvele tagasiviidavad isegi sellised sõnad nagu treening ja trass. Nii et kui ma tahaksin teha midagi atraktiivset, näiteks sõita traktoril, lugedes samal ajal traktaati abstraktsusest ning rüübates mingit jumalikku ekstrakti, kirjeldaksin oma tegevusi ühe ja sama ladina sõnatüvega. Kui praktiline!

Tänapäevalgi Umbria nime all tuntud maakond asub Itaalia keskosas, antiikajal ulatus see Etruuriast Aadria mere rannikuni, põhjast piirnes Rubico jõega. Oma nime on maakond saanud umbrite hõimu järgi, kes rääkisid umbri keelt. Koos oski keelega olid nad lähedases suguluses ladina ja faliski keeltega ning moodustasid indo-euroopa keelte itali rühma. Ent umbri keel kadus juba antiikajal, sest 4.-3. sajandil eKr liitusid umbrid roomlastega. Siiski on umbri keelest säilinud mitmeid mälestisi, nt. Tabulae Iguvinae 3.-1. sajandist eKr. Need pronkstahvlid avastati 1444, algsest üheksast on praegu alles 7. Varasemad tahvlid on veel umbri, hilisemad aga juba ladina alfabeedis ning sisaldavad ohverdamise ning religioossete riitustega seotud juhendeid. Plinius Vanem on umbrite rahva nime seostanud ka kreekakeelse sõnaga ὄμβρος e vihm, torm või üleujutus – umbrid olevat nimelt üle elanud suure üleujutuse ja seega olnud vanim rahvas Itaalia aladel (vt. Naturalis Historia 3.14). Antiikajal arvati (nt. Plutarchos, Cato Vanem), et umbrid pärinevad pigem gallia hõimudest. Umbrite naabrid ja ühtlasi ühed suuremad vaenlased olid etruskid, kes neid ida ja põhja poolt ründasid. Nt. Perusia linn (tänapäeval Umbria pealinn Perugia) kuulus etruskide 12 linna liitu (hiljem Etruuria maakonda). Umbria maakonda läbis 311 km pikkune Via Flaminia, mille lasi rajada Gaius Flaminius 220 eKr – see oli tee, mis kulges Aadria mere rannikult Ariminiumist (tänapäeva Rimini) üle Apenniinide Rooma ja aitas pealinna varustada kõige vajalikuga (nt. transporditi seda mööda Po jõe orust Rooma ja Kesk-Itaaliasse vilja). See jäi väga oluliseks ühendusteeks (ka nt. Bütsantsi) väga pikaks ajaks ning selle ääres on peetud mitmeid olulisi lahinguid.

Homerose nimega seotavad eeposed annavad mõtteainet väga erinevate huvide ja maitsetega inimestele. Nii on otsatult põnev küsimus Iliase ja Odüsseia ajalistest kihistustest, sellest kas ja millise perioodi kohta Kreeka ajaloos võiksid need meile midagi kõnelda. Samuti on lõputud vaidlused suulise ja kirjaliku, ühe mehe geeniuse ja kollektiivse pärimuse osast nende tekstide meieni jõudnud versioonides. Lugedes võluvad juba iseenesest, ilma laiemale kontekstile mõtlemata, Homerose võrdlused – sõjavägi sarnaneb merelainetele ja ikka ja jälle ilmuvad võrdlusmaterjalina välja lõvid – nurkasurutud, poegikaitsvad, saakiotsivad... Minu jaoks on Homerose eeposte juures aga kõige olemuslikumad ja kõige mõjuvamad tema epiteedid – kindla isiku või nähtuse juurde kuuluvad omadussõnad, mis koos nime või nimisõnaga moodustavad püsivad, läbi eepose ikka ja jälle korduvad sõnapaarid. Nii on jumal Hermes sageli “Argosetapja”, öö lõppeb aga siis, kui tõuseb koidikuga seotud jumalanna - “roossõrmine Eos varasündind”. Üks sellistest korduvatest sõnapaaridest on kreekakeelsetes tekstides οἴνοπα πόντον (‘oinopa ponton’, nimetavas käändes vorm oleks ‘oinops pontos’). Inglise keeleruumis on see väljend valdavalt (ning soliidsete sõnaraamatute soovitusel) “veintumedaks mereks” tõlgitud-tõlgendatud, eesti keeles on August Annist epiteeti edasi andes sageli valinud “veinina tõmmuka mere”, kuid vahel ka veininüansi tõlkest välja jätnud. Originaalis on see nüanss kahtlemata olemas - οἶνοψ oleks otsesõnu tõlkides “veininäoline” või “veinisilmne”, Homeros kasutab seda sõna lisaks merele veel vaid veiste kirjeldamiseks, tõenäoliselt nende punakale karvatoonile viidates. Mere veintumedus on aga põhjustanud ja põhjustab praegugi lugejatele probleeme. Eriti kui need lugejad parajasti päikeselisel päeval sinise või rohekassinise vahemere ääres istuvad ja mõtlikult klaasis sügavpunast veini loksutavad. Ehk mõtles Homeros siiski läbipaistvat valget veini? Tundub, et pigem mitte, sest veinijoomise ning ohverdamise kirjelduste puhul on just tumedust rõhutatud. Lahendusi on pakutud mitmeid – näiteks arvas Briti riigimees William Gladstone, et kreeklased olid mingis mõttes värvipimedad ning ei eristanud paljusid tänapäeval tuntavaid värve. Kuigi värve tähistavate sõnade kasutus arhailistes Kreeka tekstides on tänapäevasest vaatenurgast sageli kummaline, ei peeta nimetatud võimalust siiski kuigi tõenäoliseks. Laiemat tunnustust ei ole leidnud ka hüpotees, mille kohaselt Peloponnesose poolsaare vesi võis koostisest tingituna veinile lahjendamisel sinise tooni anda. Pakutud on ka teatud vetikaid, mis ajutiselt merd punastama võisid panna või vulkaanilist tuhka õhus, mis päikeseloojanguga koostöös merele Mavrodaphne veini tooni annab. Lisaks kõigele muule on mõned uurijad ka leidnud, et tegu on ilusa poeetilise kujundiga, millelt täpsemat seost reaalsusega oodata ei maksakski. Ma arvan, et loojanguaegse või ehk öise mere kirjeldamisel on veinikujundil oma mõte. Aga eks igaühel tule pilte vaadates ise otsustada. Ja püüda ka edaspidi erinevail Vahemere kallastel erinevaid veine juues teadusele olulistele küsimustele vastust otsida.

Tänapäeva vanakreeka keelest ja tähestikust on digamma kadunud, aga antiikajal oli ta osaliselt kasutusel (jättes endast ’jälgi’ näiteks Homerose heksameetrisse). Digammaga algas mitmeid sõnu, näiteks οἶνος (w)oinos ehk ’vein’ (ladina keeles vastab sellele vinum, millest on pärit ka ühe teise joovastava joogi ’viina’ nimetus). Digamma nimetus ise tähendab kaht gammat, sest ta näeb välja nagu kaks g konksu üksteise otsa panduna. Kuna gamma tähistas kreeka alfabeedile aluseksolevas foiniikia ja heebrea tähestikus hoopis kaamelit (gimel, vrd kreeka κάμηλος, mis algab hoopis kappaga), siis võib tekkida küsimus, kas digamma puhul pole hoopis tegemist kahte kaamelit tähistava või isegi kahe küüruga kaamelit tähistava tähega? Rangelt keeleajalooliste meetodite juurde jäädes peab sellele küsimusele kahjuks eitavalt vastama: digamma ei tähista kreeka keeles ühe ega kahe küüruga kaameleid. Digamma on olemuselt poolvokaal, u ja v vahepealne häälik, natuke inglise double-u või saksa w moodi: kui proovite täis suuga öelda sõna ’või’, saate midagi ligilähedast.

Kreeka müütides on terve hulk surematuid hobuseid, kellel on mitmesuguseid võluvõimeid: ühed neist on tiivulised, teised mõistavad inimkeelt, mõned hingavad tuld välja, aga on ka neid, kes on lihtsalt erakordselt kiired. Hobuelemente võib olla ka hübriidsetel olenditel. Näiteks kentaurid on hobuse alakehadega mehed, hippokamposed aga kalasabaga hobused. Surematutest hobustest on vähemalt kolmel nimeks Xanthos ehk kollane, hobuste puhul võik. Seda nime kandis nii üks jumalike kaksikute Dioskuuride hobuseid kui ka Ateena kuninga Erechtheuse ratsu. Xanthoseks kutsuti aga ka üht Peleuse imelistest hobustest, kellest meil tänases postituses lähemalt juttu tuleb. Xanthose vanemate osas valitseb allikates segadus. Levinuma versiooni järgi on tema isaks läänetuul Zephyros ning emaks harpüia Podarge, koletislik lindnaine, kelle nimi tähendab välejalgset. Et sellise koosluse järeltulijaks on hobune, pole kreeka mütoloogias midagi erilist: surematute hobuste isad kippusidki olema tuuled, emad aga koletised, näiteks harpüiad, erinnüsed või gorgod. On aga ka teine müüdiversioon, mille järgi oli Xanthose isaks Zeus ise. Ootuspärasem oleks selles rollis küll tema vend Poseidon, kes on tihedalt hobustega seotud ja kellel on mitmeid hobustest järeltulijaid. Peleus sai Xanthose ja tema kaksikvenna Baliose endale Poseidoni käest pulmakingiks. Hiljem aga andis ta nad kasutada oma pojale Achilleusele, kui too asus teele Trooja sõtta. Achilleus rakendaski nad oma kaariku ette ja metsikute ratsude juhtimisega tuli osavalt toime tema parim sõber Patroklos. Homeros mainib Achilluse hobuseid oma "Iliases" mitmel korral. 19. laulus on dramaatiline stseen, kui Patroklost leinav Achilleus annab oma hobustele korralduse tuua seekord oma võitlejad lahingust eluga koju. Hera aga annab Xanthosele võime inimkeeles vastata ja nii kostab hobu ennast kaitstes: "Peleuse võimas poeg, sinu küll veel päästame seekord,
kuid ligi jõuab su viimnegi päev. Pole selles küll süüdi
kumbki meist, seda on jumal kõrge ja armutu saatus.
Mitte ka meie poolt laiskus või viivitus põhjuseks polnud,
et Patroklose seljast su rakmed Troojasse viidi,
vaid jumal vapraim, kes ilushiuksesest Letost on sündinud,
tappis ta eesmiste reas, et au saaks hiilgavat Hektor.
Kui ka me kappaks nii kiirelt kui Zephyros, see kes on tuultest,
öeldakse, kõigist kiirem – ta võrdset ei teata – ent siiski
ka sina hukkuma pead meie maise – ja taevase – käe all."
(tlk August Annist ja Karl Reitav) Nende sõnadega paljastas Xanthos Achilleusele ka tema saatuse. Et ta rohkem midagi öelda ei saaks, napsasid erinnüsed temalt kõnevõime. Nii tuleb Xanthose lugudest välja, et ta on oma surematuses jumalik, tuulekiirune, tulevikku teadev ja vähemalt ajutiselt ka inimkeelt kõnelev ratsu – imepärane, aga samas tüüpiline kreeklaste mütoloogiline hobune.

Sõna 'hüpotees', mille esimesed konnotatsioonid võiksid olla millegi 'alus' ja ka 'oletus', tuleneb vanakreekakeelsest sõnast ὑπόθεσις (ladina hypothesis) ja koosneb kahest osast - eessõnast ὑπό (alt, juurest) ja nimisõnast θέσις (asetus, seadmine, ka tegevuspaik). Üldiselt eritletakse hüpoteesi-sõnal kahte põhitähendust, millest esimene (ja ilmselt ka vähemtuntud) viitab antiikteose faabulale ehk sündmustikule, mis võib eelneda vanakreeka draamateose tekstile. Lisaks loosündumustikule esitatakse hüpoteesi-osas reeglina selgitusi nii tegevuse, aja, näitlejate, koori, teose eesmärgi, sisu, tähtsuse ja ka autori kohta, sarnanedes kõige enam meie tänapäevaste teatrietenduste kavalehtedel väljatooduga. Hüpoteesi teine tähendus - '(teaduslik) oletus' - ei ole ilmselt kellelegi, kel uurimis- või teadustöö kogemus, võõras. Distsipliiniti hüpoteesi-käsitlused erinevad, kuid üldine põhimõte on esitada uurimistööle oletus-väide, mida püütakse analüüsi osas kas tõestada või ümber lükata. Kui hüpoteesi ei suudeta (teaduslikult) ümber lükata, siis võidakse seda ka aastasadu uskuda. Näiteks, Aristotelese hüpoteesi kohaselt oli Maa universumi keskmeks - arusaam, mida usuti enam kui 1500 aastat ning millest lähtusid ka arvukad pühakirjatekstid. Nn Koperniku-hüpotees 16. sajandist lükkas aga varasema arusaama ümber ning seadis universumi keskmeks Maa asemel Päikese, pannes aluse heliotsentrilisele maailmakäsitlusele ("De revolutionibus orbium coelestium", 1543, Nürmberg). Koperniku-hüpotees kinnitas ka juba antiikajalgi teatud fakti Maa ja teiste planeetide sfäärilisusest ehk kerakujulisusest, mistõttu - kuna ei ole suudetud tõestada vastupidist - nn lapik-maa hüpoteesid ei ole teaduslikult põhjendatavad. Sarnaseid näited eri hüpoteesidest on arvukalt, kas või nime poolest antiigihõngulised Gaia hüpotees ja Medeia hüpotees, mida loodusteadustes kasutatakse. Mis need aga täpsemalt on? Sellest juba edaspidi.

Peajumal Zeusil on nii kõikvõimas jumalik pale kui ka nõrk ja kergemeelne antropomorfne külg. Kõik kirjalikud allikad räägivad Zeusist kui kõige tähtsamast jumalast. Zeus juhib nii ilmastikunähtusi kui ka maist vara ja rikkust, tema kaitse all on rändurid ja võõrad, vanded ja tõotused. Zeus on kõikide isa. Teisalt märgivad naljahambad siia juurde, et ta on ka sõna otseses mõttes kõikide isa. Teist nii suurt seelikukütti kreeka mütoloogias vist polegi ning naised, kelle ta võrgutas või vägistas, tõid talle rohkesti järeltulijaid. Nõnda viivad paljud kuulsad kangelassuguvõsad ikka kuidagi Zeusini. Meie filoloogilise kallakuga alfabeedi lõpuloo lugejaid võib aga ehk jääda painama küsimus, kas Zeusil oli ka keelega mingit pistmist. Selgub, et oli küll ning kõigi oma asjatoimetuste kõrvalt jõudis ta tõepoolest pöörata tähelepanu ka keeleküsimustele. Kreeka hellenistlik luuletaja Kallimachos on ilmselt mõnest varasemast valmist inspireeritult kirjutanud ühes oma jambis sellest, kuidas kuldsel Kronose ajal oli ka tiivulistel ja neljajalgsetel kõnevõime. Kui aga Zeus võimule tuli, otsustas ta loomadelt nende keele ära võtta ja üle anda inimestele. Seetõttu klähvibki üks inimene nagu koer, teisel on eeslihääl, kolmas aga korrutab papagoi kombel. Nii muutis Zeus loomad rääkimisvõimetuks, ent mitmekesistas inimeste kõnelemisviise, kandes oma valitsusajal siiski hoolt selle eest, et kõikidel surelikel oleks ühine keel ja võime üksteist alati mõista. Küll aga ei pruukinud inimesed aru saada taevaste keelest. Homerost lugedes (nt Odüsseia 10.305) jääb mulje, et jumalatel oli oma keel ja tihti läks nende sõnumite vahendamiseks vaja Zeusi poja Hermese abi. Pseudo-Hyginuse järgi oli Hermesele sellest siiski vähe ning ta otsustas oma isa kiusamiseks inimkeele segamini lüüa, nii et tekkisid eraldi rahvad, kes ei saanud enam üksteise kõnest aru. Zeus oli väga nördinud, kuid kahju oli juba tehtud ja tekkis vajadus tõlkide järele, keda hakati Hermese järgi kutsuma hermeneutideks. Zeus aga polnud mingit soovi seda segadust ise klaarida ning nõnda määras ta surelikke valitsema Phoroneuse.