Ladina- ja kreekakeelsed sententsid

Juunis-juulis postitati eriala tutvustamiseks Facebookis tähestistikulises järjekorras iga päev üks ladina- või kreekakeelne sentents selle tausta ja tähendusega. Koondame need nüüd ka ühte postitusse:

Kes ei teaks seda sententsi, mille allikaks võib pidada Lucius Annaeus Seneca noorema sissejuhatust dialoogile „Elu lühidusest“: Paulinus (dialoogi adressaat), suurem osa surelikke kaebab looduse pahatahtlikkuse üle: et oleme sündinud nii napiks elueaks, et meile antud ajavahemik möödub niivõrd kiiresti, nii rutulise jooksuga, et kui vaid vähesed välja arvata, hülgab elu ülejäänud juba siis, kui nad elu jaoks valmistuvad. Selle üldise õnnetuse üle, nagu arvatakse, ei hädalda aga ainult lihtrahvas või arutu pööbel, see kannatus on esile kutsunud ka tarkade meeste kaeblemisi. Siit tuleb ka suurima arsti hüüatus: „Elu olla lühike, kunst pikk.“ [’vitam brevem esse artem longam’]. Lühemal, sententslikumal kujul on parema rütmi saavutamiseks ladinakeelse mõttetera pooled ära vahetatud (’kunst pikk, elu lühike’).

Suurim arst, kellele Seneca viitab, on muidugi Kosilt pärit Hippokrates, kes juhatab sellega sisse oma mõtteterade kogumiku: Ὁ βίος βραχὺς, ἡ δὲ τέχνη μακρὴ, ὁ δὲ καιρὸς ὀξὺς, ἡ δὲ πεῖρα σφαλερὴ, ἡ δὲ κρίσις χαλεπή. [tlk Elu lühike on, aga kunst pikk, hetk noateral, kogemus kõikuv, otsustus raske].

Mõttetera jätk näitab, et tegemist on arsti nõuannetega: Mitte ainult (arstil) endal ei ole vaja olla valmis kõike vajalikku tegema, vaid ka haigel, hooldajal ja ka väljaspool viibijail. Hippokrates selgitab järgnevalt, kuidas puhastada ja ravida organismi, pöörates erilist tähelepanu eluviisile ja sellele, millistel puhkudel erinevaid dieete rakendada. Näeme, et sõna ’kunst’ (ladina ars, kreeka techne) viitab siin arstiteadusele, hõlmates nii teadmisi kui tehnilisi oskusi.

Küllap on kõik nõus, et suur, geniaalne kunstiteos on jääva väärtusega ja kestab kauem paljudest inimpõlvedest, ent sama kehtib ka teadmiste ja oskuste puhul. Kuigi kõik ’kunstid’ on pidevas muutumises ja arengus, on nad siiski kestvamad kui üks inimene. Kuna õppimine aitab meil omandada endast suuremaid väärtusi, ei tasu seda alahinnata! Samas on isegi õpilasekeskse hariduse puhul kunst – mida õpime – alati suurem kui me ise, nii et tervest elueast ei pruugigi selle omandamiseks jätkuda. Seetõttu ei maksa ka liialt muretseda – aga selle kohta on vanadel kreeklastel ja roomlastel mitmeid teisi mõtteterasid.

"Kahekordselt annab see, kes annab kiiresti" — seda vanasõnalist ütlust kasutatakse nende kohta, kes tõttavad hädalisele viivitamata ja kõhkluseta appi, osutades nii justkui kahekordse teene.

Fraasi päritolu on palju uuritud, kuid täit kindlust siin ikkagi pole. Tundub, et klassikaliseks ajaks polnud väljend veel sententsina kivistunud ning varasemate autorite säilinud teostest seda samas sõnastuses ei leia. Siiski väljendab sarnast mõtet noorem Seneca traktaadis "Heategudest": "Andkem nõnda, nagu soovime vastu võtta. Ennekõike meelsasti, kiirelt, ilma mingi kõhkluseta." Nii omistabki Erasmus, tõsi küll, väikese kahtlusega ütluse just temale. Ent selle mõttekäigu jälil on jõutud koguni Homerose "Iliase" 18. lauluni, kus Achilleus kahetseb, et ei läinud kiiremini Patroklosele appi — viivitus maksis sõbrale elu. Ka Euripidese korpusesse kuuluvas tragöödias "Rhesos" teatab Hektor, et ta põlgab sõpra, kes jääb oma abiga hiljaks. Publilius Syruselt (1. saj. eKr) leiame mõttetera juba sarnasemas sõnastuses: Inopi beneficium bis dat qui dat celeriter (hädalisele teeb kahekordse heateo see, kes teeb seda kiiresti).

4. sajandi luuletaja Ausonius aga tsiteerib ühe oma epigrammi sissejuhatuseks kreekakeelset värssi: "On teosammuga teene ju teeneta teene" ja jätkab sama mõtet juba ise:

Teene, mis aeglane on, pole põrmugi teene. Sest teene
on tänuväärseim, kui saab ajaviiduta teoks.

Sama mõttetera on jõudnud teistessegi keeltesse. Inglise keeles ringleb see kenal riimilisel kujul: 'he gives twice who gives in a trice', saksa keeles samuti riimiliselt 'Bald geben, ist doppelt geben', Carl Weitzmanni variandis aga "Ihr gabt sie schnell und habt daneben / Auf einmal zweie ihm gegeben." Eesti vanasõnad aga kiirustamist nii väga ei hinda ja tõdevad hoopis, et 'kiiresti püütakse kirpe', 'ega rutem ei saa, kui saab' ning 'ega see pudru pole, et nii kähku valmis saab'.

See Horatiuse tsitaat on antiikaja mõtteviisile väga iseloomulik: kuigi ateena riigimees ja poeet Solon jaotas ühes oma luuletuses inimese elu kaheksaks kümneaastaseks tsükliks ning teada on mitmeid saja aastaseks elanud antiikaja tarku ja riigimehi, oli inimese elu üldiselt siiski lühike ja selle rõõmud kaduvad. Kuna inimeste saatused sõltusid jumalate tahtest ning hingede surmajärgne elu allilmas, päikese valgusest eemal polnud meeldiv, tuligi elust rõõmu tunda kuniks seda oli, seda intensiivsemalt, mida rohkem tajuti surma lähedust.

Horatius õhutab vestluse ja veini saatel elu nautima mitmel pool, tsitaat Carpe diem (püüa v naudi päeva) on pärit luuletusest Leuconoe’le:

Horatius 1. oodideraamat, 11. ood

Ei pea uurima sa, teada on patt, kuis tuleb mul ja sul
taevast määratud lõpp, Leoconoe, kaldea arvudest
hoia eemale ka. Sest parem on leppida kõigega,
kas uut talvegi näed või oled saand viimase Zeusi käest,
mis Türreenide merd nüüdsama lööb rünklikul rannikul,
rammetuks. Ole tark, sõeluta veini ja hetke jõul
murra lootus, mis pikk. Rääkides käest meil pageb ihne aeg:
naudi päeva ja sest, mis sul on ees, nii vähe pea, kui saad!

(tõlkinud Ain Kaalep, Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn 2008)

"Dulce et decorum est pro patria mori" on rida Rooma luuletaja Horatiuse oodist (III.2.13) ning tähendab otsetõlkes "Meeldiv ja kohane on isamaa eest surra". Horatius räägib selles luuletuses sõjalisest vaprusest, voorusest ja ustavusest ning nende väärtusest, eriti noorte jaoks. See on üks patriootilisemaid sententse, mida rooma kirjandus meile pakub, ja on sellisena olnud kasutusel lugematul hulgal hilisemates teostes ning eriti levinud motona.

See lause esindab klassikalist ideaali, mida aga juba Horatiuse ajal tegelikult ei eksisteerinud: Rooma impeeriumi sõjavägi oli hästistruktureeritud masinavärk, mis opereeris üksuste kaupa. Üksikisiku surmal ei olnud selles mingit väärtust, "isamaagi" võis tähendada vallutussõdade käigus omandatud uusi maid, millega sõduril puudus igasugune side. See lause on mõeldud moraali üleval hoidma, aga anonüümses sõjamasinas on moraalil tavaliselt vähe sõnajõudu.

Moodsa Euroopa esimene masendav sõjakogemus tuli Esimese maailmasõjaga, mille gaasirünnakud muutsid jäädavalt sõja kui vaprate meeste võitluse põhimõtet, kui selline veel mingilgi kujul oli säilinud. Esimeses maailmasõjas osales sõdurina ka Inglise poeet Wilfred Owen, kes hukkus 25-aastaselt täpselt nädal enne vaherahu, mis sõja lõpetas. 1921. aastal avaldati postuumselt tema luuletus "Dulce et Decorum est", milles ta kirjeldab sõdurite õudseid läbielamisi gaasirünnakus. Luuletuse lõpus tsiteerib Owen Horatiuse luulerida, ent nimetab seda "vanaks valeks". Pärast Oweni luuletust on Horatiuse lause olnud kasutusel pigem iroonilises võtmes ning sõjapropaganda vastu.

See juhtum näitab selgelt, kuivõrd paljutähenduslik võib olla killuke antiiki. Et see paljutähjenduslikkus ei piirdu ainult sõjalise vapruse tõsimeelse ülistamisega või, vastupidi, sõjavastasusega, näitab Horatiuse fraasi humoorikas kasutamine ühes 19. sajandi anonüümses toostis: "Dulce et decorum est pro patria mori, sed dulcius pro patria vivere, et dulcissimum pro patria bibere. Ergo, bibamus pro salute patriae!" ("Meeldiv ja kohane on isamaa eest surra, aga meeldivam on isamaa eest elada ning kõige meeldivam isamaa eest juua. Niisiis, joogem isamaa terviseks!")

Ilmselt on see fraas ühest või teisest kohast kõrvu jäänud. Nagu juba mõne eelneva tutvustatud sententsi puhul, on sellegi autorsus kahtlane – seda on omistatud Lucius Annaeus Seneca vanemale, ent otse sellist väljendit tema teostest ei leia. Tegelikkuses on väljendi teekond tänapäeva ilmselt väga pikk ja käänuline. Sarnase mõtte leiame igal juhul Cicero 12. filipikast (Cic. Phil. 12.2.5), mis mõistab hukka saadikute saatmise Marcus Antoniuse juurde: „cuiusvis homini est errare, nullius nisi insipientis perseverare in errore“ (mistahes inimesele on omane eksimine, ent mitte kellelegi, kui ta just pole rumal, pole omane eksimusele kindlaks jääda). Võimalik, et Cicero viitas omakorda Euripidese tragöödiale Hippolytos, mille tekst paraku pole säilinud; ka on vanakreeka autoritest sarnast mõtet omistatud komöödiakirjanik Menandrosele (4. saj. eKr): δίς ἐξαμαρτανεῖν ταὐτον οὐκ ἀνδρὸς σοφοῦ (kaks korda samas asjas eksimine pole arukale mehele omane).

Seda mõtet on kristlikus kontekstis (suunatuna eelkõige Donatuse järgijatele) kasutanud püha Augustinus Hippost, kellel sentents esineb kujul „humanum fuit errare, sed diabolicum est per animositatem in errore manere“ (oli inimlik eksida, ent kuritegelik (kuratlik) on vaenulikkuse tõttu eksiarvamusel püsida) (Sermo 164.10.14). Seal kasutatase seda õhutamaks oma liturgilisi ja dogmaatilisi, aga ka moraalseid eksimusi tunnistama ja end parandama. Kristlikest autoritest on sarnast mõtet, küll mitte otse kristlikus kontekstis, kasutanud püha Hieronymos oma 57. kirjas (Epist. 57.12), mis on kirjutatud Pammachiusele ja selgitab oma tõlkemeetodeid selle kritiseerijate ees: „errasse humanum est; et confiteri errorem, prudentis“ (eksinud olemine on inimlik; ja eksimuse tunnistamine on omane arukale).

Hilisemal ajal on sarnane mõte esinenud nt. püha Bernardi ja hilisladina luuletaja Melchior de Polignaci teostes. Kõik eelnevad versioonid viitavad sellele, et eksimine on loomulik, ent eksimust tuleb tunnistada ja end parandada. Võimalik, et sentents lühemal kujul on aga laiemalt levima hakanud hoopis Alexander Pope’i 1711. aastal ilmunud ingliskeelses essees An Essay On Criticism väljendatud mõtte – „to err is human, to forgive, divine“ – esimese poole ladinakeelse tõlkena, mis eelnevatega võrreldes sellele ütlusele hoopis teistsuguse mõtte annab.

FESTINA LENTE (hääldus: festiina) tähendab „kiirusta aeglaselt“ ning on kuulsamaid oksüümoroni ehk vastandväljendust sisaldavaid ladina sententse. Õieti on see tõlge kreekakeelsest samatähenduslikust väljendist σπεῦδε βραδέως [speude bradeōs], mille on tulevastele põlvedele tuntuks teinud Rooma biograaf Suetonius (1.–2. saj pKr). Nimelt mainib Suetonius „Jumaliku Augustuse eluloos“ (25.4) seda – ja just kreeka keeles! – keisri ühe lemmikväljendina. Suetoniusel järgneb väljendile terve kreekakeelne rida Euripidese tragöödiast „Foiniiklannad“ (M.-K. Lotmani ja K. Tafenau tõlkes: „Ettevaatlik väejuht kindlam sest, kes julge on kui hull“), ent väljend ise sellest tragöödiast ei pärine; algne kreeka allikas ei ole teada. Suetoniuse kontekst on sõjaline: ta kirjutab, et Augustuse arvates polnud täiuslikule väejuhile mitte miski sobimatum kui kärsitus ja mõtlematus; nii olevat kuulunud tema lemmikütluste hulka ka „sat celeriter fieri quidquid fiat satis bene“ (M.-K. Lotmani ja K. Tafenau tõlkes: „Piisavalt kiiresti sünnib see, mis sünnib piisavalt hästi.“) Mõistagi on väljend hästi kasutatav ka väljaspool sõjalist konteksti.

Väljendi sisu püüti edasi anda ka pildilisel kujul. Augustuse ajast on teada krabi ja liblika kujutisega kuldmünt, mida mõned humanistid on seostanud just selle ütlusega. Cosimo I de’ Medici võttis väljendi enda motoks ja kasutas selle illustratsioonina kilpkonna, kelle seljas on puri. Kõige tuntum on aga ilmselt ankru ümber asetseva delfiini kujutis: võetud üle keiser Vespasianuse aegselt Rooma mündilt, sai see kuulsa kirjastaja Aldus Manutiuse (15.–16. saj) trükkalimärgiks ehk ‑signeediks. (Loe lähemalt: „A nagu Aldus Manutius. Näitus Tartu Ülikooli raamatukogus 9.09.2015–9.02.2016. Kataloog“, lk 16 jj, vabalt allalaaditav aadressilt http://hdl.handle.net/10062/50291.)

Või „oima iseennast”, nagu tõlgib Jaan Unt seda Platoni „Charmideses”. Sentents on väga tuntud ka ladinakeelsetes versioonides „nosce te ipsum” või „temet nosce”. Kõige käegakatsutavamal kujul esines see soovitus raidkirjana koos ilmselt veel kahe teisega Delphis Apolloni templi nn eeskojas ehk pronaoses (vt Pausanias 10.24 ja Platoni „Charmides”, 165a). Need pidid Pausaniase järgi inimestele kasu tooma. Kaks ülejäänud mainitud mõtet olid „mitte midagi liiast” (μηδὲν ἄγαν/mēden agan) ja „kindeloleku ligi on hullus/hukatus” (ἐγγύα πάρα δ ἄτα/engya para d’ata).
Kreeka kontekstis kutsus see sentents üles ennekõike mõõdukusele, mitte niivõrd mingile metafüüsilisele või psühholoogilisele enda tundmisele, eriti kui mõelda ülejäänud kahele tähtsaimale Delphi raidkirjale, millega ta koos esines. Oma nn piiride ületamine oli kreeklaste mõtteilmas oluline eksimus, märk nurjatust upsakusest ehk hybrisest, mis tõi kaasa häda ja õnnetust. Kuna me aga enamasti täpselt ei tea, kus asuvad meie piirid, tuleb neid otsida ennast tundma õppides.

Seda mõtet on omistatud väga erinevatele kreeka tarkadele. Kõige levinum on vahest presokraatik Thales Mileetosest (7. ja 6. saj eKr) (vt Diogenes Laertios, „Vitae”, 1.40), kuid targa lause autoriks on peetud veel paljusid teisi filosoofilisi kuulsusi nagu Herakleitos, Platon, Solon, Pythagoras jne, nii et ilmselt on tegu rahvaluulelise tarkusega, mis võib olla laskunud me sekka taevast, kui uskuda 1.–2. saj pKr elanud rooma satiirik Juvenalist (11.27: e caelo descendit γνῶθι σεαυτόν).

Soovitust või lausa käsku ennast tunda, st selle sententsi kreeka ja ladina variante, leidub kultuuris äärmiselt ohtralt, alustades nt Sokratese ütlustest Platoni dialoogides ja lõpetades sildikesega oraakli kodus „Matrixi” filmis. Üks tähelepanuväärne kasutus esineb näiteks Carl Linné 1735. aastal esmailmunud „Systema naturae” väljaandes. Linné esitab selles teoses loomariigi süsteemse ülevaate, andes erinevatele kategooriatele ka lühikese füüsilise kirjelduse. Ta alustab neljajalgsete (Quadrupedia) inimkujuliste (Anthropomorpha) loomadega, kelleks on inimene (Homo), ahvid (Simia) ja laisikud (Bradypus). Laisikute ja ahvide kirjelduseks on varvaste arv (laisikutel ees ja tagajalgadel 3 või 2, ahvidel ees ja taga 5), inimest kirjeldab Carl Linné aga ainult väljendiga „nosce te ipsum”, viitamata sõrmedele, varvastele või millelegi muule välisele. Esiteks on Linné 1735. aastal esitatud süsteem seepärast tähelepanuväärne, et inimene on liigitatud ühte kategooriasse ahvidega, mis oli teoloogiliselt skandaalne ja ennustas ette Charles Darwini tulekut. Teiseks ei anna aga rahu tabelis esinev väljend „tunne iseennast”. Kas see tähendab, et me peame ennast ära tundma loomana või – hoopis vastupidi – loomast põhimõtteliselt erinevana? Kas meid ei saa ahvist füüsiliste näitajate poolest eristada ja ainus erinevus on meie vaimne võime mõelda iseendast, teisisõnu ennast tundma õppida? Või ütleb see hoopis, et inimest ei ole vaja (füüsiliselt) kirjeldada, sest me tunneme ennast kõik isegi läbi ja lõhki, piisab ainult kui heita pilk peeglisse? Aga me saame siinsele „tunne iseendale” läheneda ka hoopis teise nurga alt ning väita, et spetsiaalselt inimesele esitatud imperatiiv ennast tunda tähendab seda, et me oleme kõigist elusolendeist ainsad, kes ennast tegelikult ei tunne...

See kreeklaste vanasõna esineb Hesiodose “Tööde ja päevade” 40. värsis. Vanasõna kasutamise taustaks on autori hoiatus nooremale vennale Persesele, kes oli tahtnud saada pärandusest suuremat osa kui ette nähtud (on isegi arvatud, et ta soovis saada poolt varandusest, mis ei vastanud kreeklaste arusaamale õiglusest e Dikest – selle järgi oleks vanemal vennal õigus suuremale jaole). Meie vaste sellele vanasõnale võiks olla ‘parem varblane peos kui kaks katusel’, vähemalt nii tundub seda mõistvat ka Platon, kes hoiatas liiga suurte plaanide tegemise eest. Mulle meeldib see mõttetera kahel põhjusel: see hoiab meeles kreeklaste arusaama õiglusest, aga ka seetõttu, et kõik sellesse kuuluvad sõnatüved esinevad ka mitmetes eesti keelde jõudnud võõrsõnades [pleo- ‘rohkem, hemi- ‘pool’, panto-‘kõik’].

Teine kreeklaste vanasõna ütleb aga: ἀρχὴ ἥμισυ παντός [arhē’ hē’misy pantós, tlk ‘algus on pool tervest’), mille eesti vasteks on ‘Julge algus on pool võitu’. Platon polnud sellega täiesti rahul ja ütles oma “Seadustes”, et tegelikult on algus veel suurem osa kui pool, sest just õiged algused leiavad rohket kiitust.

IN HOC SIGNO VINCES – ’selle märgiga sa võidad’. Ladina väljend annab pisut muudetud kujul edasi kreekakeelse fraasi (ἐν) τούτῳ νίκα [(en) tutō nika, ’sellega võida!’], mida Eusebiose sõnul keiser Constantinus Suur nägi enne lahingusse minekut taevas.

Eusebios kirjutab (Vita Constantini 1.28), et kui Constantinus palvetas, „ilmus esile mingi täiesti uskumatu jumalik märk (θεοσημεία τις ... παραδοξοτάτη), mida ehk poleks kerge uskuda, kui oleks rääkinud keegi teine, aga et võidukas valitseja ise meile, kes me seda kirja paneme, palju hilisematel aegadel, kui meile oli saanud osaks au temaga tutvuda ja suhelda, seda kuulutas ja vandega kinnitas, siis kes võiks selles loos kahelda või seda mitte uskuda? Eriti kuna hilisem aeg on näidanud, et loo tunnistus vastas tõele. Ta ütles, et keskpäeva paiku, kui päev hakkas juba kahanema, nägi ta omaenese silmadega taevas päikese kohal valgusest koosnevat ristikujutist ning selle juures kirja, mis ütles „sellega võida!“.“ (Pangem tähele Eusebiose mööndust ime usutavuse kohta: ta kinnitab seda valitseja autoriteedi kaudu, aga jätab oma tegeliku arvamuse endale.) Constantinus ei olnud nähtu tähenduses kindel, jätkab Eusebios, ent siis ilmus talle unes Kristus ise, käskides teha endale samasugune märk ja kasutada seda edaspidi oma embleemina.

Sellest, et Constantinus nägi taevas hii-rood ehk Kristuse monogrammi (tuntud ka kui Constantinuse rist, kohakuti asetatud tähed Χ ja Ρ nimest ΧΡΙΣΤΟΣ), räägib ka ladina keeles kirjutanud Lactantius (De mortibus persecutorum 44). Constantinus olevat lasknud selle märgi joonistada sõdurite kilpidele ning tähistas sellega hiljem ka oma standarti.

Eusebiose ja Lactantiuse kirjeldust seostatakse enamasti nn Mulviuse (ka: Milviuse) silla lahinguga aastal 312. Sild ühendas Roomas kaht Tiberi jõe kallast ning lahingus läksid vastamisi keisrid Constantinus ja Maxentius. Constantinus võitis ning edasine on ajalugu.

See Julius Caesari väidetavalt viimane hüüatus on meile tuntud nii eesti kui ka ladina keeles (et tu, Brute!), ent vähesed teavad, et kui Caesar seda üldse ütles, siis väga suure tõenäosusega hoopis kreeka keeles. Haritud roomlased oskasid nimelt valdavalt kreeka keelt ja tarvitasid seda sageli ka omavahel kõneldes.

Kas ja mida aga Caesar oma tapmise ajal, 44. aasta märtsi iididel (15. märtsil) eKr lausus, on ebaselge. Tema mõrvast kirjutavad kolm olulist antiikautorit – Suetonius, Plutarchos ja Cassius Dio. Suetonius kirjeldab, et Caesarile oli tema mõrvapäeva ette kuulutatud ja seda saatsid mitmed veidrad ended. Sestap kõhkles ta, kas sel päeval üldse senatisse minna, ent hea sõbra Decimus Brutuse (kes tegelikult oli osaline vandenõus) õhutusel siiski tegi seda. Senatis kogunes tema ümber hulk mehi, justkui soovides talle austust avaldada, märguandena rebis Cimber Tillius tema tooga õlgadelt maha, mispeale Caesar hüüdnud „ista quidem vis est!“ („See on küll vägivald!“, tõlk. M.-K. Lotman ja Kai Tafenau) ning üks vendadest Cascadest andis talle esimese noahoobi kaela piirkonda. See polnud aga väga sügav, sest mees oli ähmi täis. Seepeale paljastasid ka teised vandenõulased oma pistodad ja Caesar tapeti Suetoniuse sõnul 23 löögiga. Caesar talunud hoope vaikides (on arvatud, et tol ajal oli auväärne vaikselt sõduri kombel surra), kuni märkas tapjate seas Marcus Brutust. Suetonius kirjutab, et ta hüüdnud seepeale „καὶ σύ τέκνον“ (ka sina, (mu) laps!), Cassius Dio sõnutsi hüüdis ta seda peale Brutuse noahoopi. Plutarchose teosest võib lugeda, et Caesar olevat Casca pistodahoobi peale hüüdnud „μιαρώτατε Κάσκα, τί ποιεῖς;“ (Sa nurjatuim Casca, mida sa teed?“), peale seda polnud ta ühegi hoobi peale midagi lausunud, ent Brutust nähes karjatanud ja oma pea mantliga katnud. Plutarchose kirjelduse järgi suri Caesar oma vaenlase Pompeiuse kuju jalamil.

Marcus Brutus, keda Caesar oma „lapseks“ nimetab (ehkki see võis tähendada ka lihtsalt noort sõpra) oli Caesari lemmikarmukese Servilia poeg. Kuigi on spekuleeritud, et Caesar võiski tema isa olla, on see väga ebatõenäoline, sest Caesar oli Brutuse sündimise ajal vaid 14-15 aastat vana. Samuti on välja pakutud, et Caesar kõnetas hoopis Decimus Brutust, kes ta senatisse oli meelitanud. Lõpuks jõuame ka Caesari sõnade kuulsaima versiooni ja ladinakeelse väljendini – see esineb hoopiski William Shakespeare’i 1592. aastal kirjutatud näidendis „Julius Caesar“ ja seal pole need tegelikult Caesari viimased sõnad. Värsirida, mis tema surmaeelseid sõnu väljendab, kõlab nii: „Et tu, Brute! Then fall, Caesar.“ (3. vaatus, 1. stseen v 85).

Kuigi klassikalistes tekstides on säilinud ka eri sõnastuses üleskutseid töörügamisele, on mängulgi antiikkultuurides oma eriline koht ja mitmetes tekstides rõhutatakse mängimise tähtsust erinevate eesmärkide täitmisel. Nii näiteks on Quintilianus käsitlenud mängu rolli õpetamisel, väites, et mäng võib olla laste mõistuse arendamisel päris kasulik. Mäng aitab ka täiskasvanutel saavutada tõsiseid eesmärke, pakkudes töörabamise vahele puhkust ja kaitset liigse pingutuse eest. Mitmed antiikautorid toovad siin võrdluseks vibu või lüüra, mis samuti pingutuse järel puhkust vajavad (vrd Phaedrus 3.14: Kui amb on aina vinnas, murdub üsna pea, / Kui päästad pingest, kasu on kaua sest.) Niisiis, juba vanad kreeklased ja roomlased teadsid, et mäng ei ole ainult laste pärusmaa ning lõbus mänguõhtu sõprade ja veiniga aitab vältida tööpingeid ja ületöötamist.

Ovidius aga pakub mängimisele välja veel ühe praktilise rakenduse: see võib olla viis, kuidas sütitada armastust. Oma "Armukunstis", milles ta õpetab nii mehi kui naisi armastust võitma ja hoidma, käsitleb ta võrgutamistrikkide, väikeste kavaluste, välimust puudutavate nõuannete ja käitumisjuhiste vahel mitmel korral mängimise tähtsust: "...on halb, kui mängida neiu ei oska: / tihti ju armastus saab alguse mängimishoos" ("Armukunstist" 3.367-368). Paraku tuleb tal siin möönda, et tüdrukutel on mängude valik väiksem: mehed saavad lõbutseda ka pallimängus, relvakäsitsuses ja ratsutamises võisteldes, tütarlapsed peavad aga piirduma tubasema meelelahutusega.

Kes aga soovib hoopis õnnetust armastusest üle saada, peab, vastupidi, end asjalike tegevustega rakkes hoidma: pidev puhkus, vein ja mängud röövivad sult elujõu, ilma et haavagi jätaks. Ovidius soovitab selle asemel hoopis pühenduda kohtuvõitlustele, poliitikale, jahipidamisele, aiandusele, reisimisele ja sõjapidamisele, mis aitavad mõtted mujale viia ja haiget hinge kiiremini terveks ravida.

Mõttetera ‘mõõt on parim’ omistatakse Lindosest pärit Kleobulosele, kes oli austatud kui üks seitsmest targast. See vastab täiuslikult kreeklaste arusaamale sellest, milline inimene peaks olema ja kuidas käituma ning sobis hiljem ka kirikuisade mõtteilmaga.

Leiame seda sententsi mitmest õpetlike värsside kogumikust, nt Sibülli oraakleis, 2.142 manitsetakse:

Mõõdukalt tuleb süüa ja juua ning juttugi vesta,
kõiges mõõt parim on, ülemäärane toob valu kaasa.
Pythagorase Kuldsed värsid 38-39 aga õpetavad:
Eal ära raiska sa rohkem kui on sobiv, teadmatu kombel,
ent ära ihnuskoiks saa: mõõt parim on igas asjas.

Tarkade mõtetterad käivad kõikide igapäevaelu aspektide kohta, aga see on oluline ka filosoofias:

Aristoteles võtab sellesama kesktee eelistamise ja liialduste vältimise printsiibi oma moraalifilosoofia aluseks, näeme seda hästi Anne Lille poolt eesti keelde tõlgitud “Nikomachose eetikas.”

Sedasama mõtet väljendab ka μηδὲν ἄγαν (mēdén ágan ‘mitte midagi liiast), üks 147st Delfisse Apolloni templi seintele raiutud mõtteterast, mida omistati samuti seitsme targa hulka kuulunud Lakedaimonlasele Cheilonile. Rooma poeet Horatius aga sõnastas selle veel pisut teisiti, tänu temale sai kuulsaks ‘kuldne kesktee ehk keskpära’, aurea mediocritas.

See lause oli mu kooli moto, mis seisis seinal uhkelt kirjas. Alustasin seal koolis ladina keele õppimist, nii et sain aru, mida seal öeldi. Ja uskusin, nii noor ja naiivne, nagu ma olin. Paraku poleks pidanud. Selle sententsi juured ulatuvad noorema Seneca 106. kirja (vt „Moraalikirjad Luciuliusele”), kus see esineb täpselt vastupidisena: non vitae sed scholae discimus (me ei õpi elu, vaid kooli jaoks)!

Seneca kujutleb, mida võiks Lucilius vastuseks öelda, ja kirjutab: „[M]e mängime kivikestega. Need on üleliigsed asjad, mis meie vaimupeenust kulutavad; nad ei tee meid tubliks, vaid õpetatuks. Tark ollakse selgemalt ja avalamalt. Jah, hea meelsuse saavutamiseks tuleb kirjatarkust kasutada lihtsamalt, kuid nagu me muulgi laseme valguda üleliigsesse, nõnda ka filosoofial. Nagu kõigis asjus, nii teeb ka kirjatarkuses meile vaeva mõõdutus; me ei õpi elu, vaid kooli jaoks”. (Tõlkinud Ilmar Vene)

On tõsi, et see ei ole lihtsalt Seneca esitatud väide, vaid esineb fiktiivse vastuargumendi kontekstis millelegi, mis sellest kirjast täpselt ei selgu, ilmselt siis hariduse ületähtsustamisele. Aga see fiktiivsus ei tühista kuidagi kaht tõsiasja: esiteks, algselt ütles see lause vastupidist, ning teiseks, see lause oli kriitika kirjatarkuse ja õpetatuse ületähtsustamise vastu. Paraku, nagu haridussüsteemil on kombeks kõigega teha, neelas ta ka selle lause lihtsalt alla ning vormis ta selliseks, nagu vaja.

Nii on saanud sellest Oberdeutsche Allgemeine Literaturzeitungis (12 juuni, 1804, nr 70, lk 1119) inimese sunnile allutamise moto haridussüsteemi kontekstis: „Inimene ei saa täiesti vabalt töötada, vaid ta peab töötama, nagu nõuab riik, mis annab talle mingi ameti või tegevuse, või üksikisikud, kes ta tööle võtavad. Niisiis kuna kõik inimesed töötavad – ja peavad sunniviisiliselt töötama – on üks inimese kasvatamise ja selle maailma jaoks harimise (non scholae, sed vitae discimus) esmaseid eesmärke, et ta seda õpiks.

(Der Mensch kann nicht ganz frey arbeiten; sondern er muss arbeiten, wie es der Staat der ihm ein Amt oder Geschäft aufträgt, oder die einzelnen Menschen fordern, die ihm arbeiten verdingen. Da nun alle Menschen arbeiten, und zwangartig arbeiten müssen, so ist es einer der ersten Zwecke der Erziehung und Bildung des Menschen für diese Welt (non scholae sed vitae discimus), dass er das lerne.)

„Oh ajad, oh kombed!“ või ehk pigem „oo aegu, oo kombeid!“, kui meenutada klassikalist filoloogi Jaan Unti, kes soovitas tõlkimisel hoiduda „ohhitamisest“.

See tuntud väljend pärineb Rooma kõnemehelt Marcus Tullius Cicerolt, kes kasutas seda mitmes oma kõnes. Kõige kuulsam on ilmsesti esimene kõne Catilina vastu (2.1), kus Cicero kärgib: „Oh ajad, oh kombed! Senat teab, konsul näeb, tema elab ikkagi! Elab? Vähe sellest, ta tuleb isegi senatisse, võtab osa avalikust nõupidamisest ja silmitsedes määrab igaühe meist tapaohvriks.“ (Tlk Astrid Kurismaa.) Kõned Catilina vastu pidas Cicero 63. aastal eKr, kuid seda fraasi kasutas ta juba varem, esimest korda kõnes Verrese vastu, mille ta pidas 70 eKr, ning hiljem veel a-l 57 eKr kõnes „Oma majast“ ning a-l 45 eKr kõnes „Kuningas Deiotarose kaitseks“.

Vanem Seneca meenutab fraasi oma kogumikus „Suasoriae“ ehk „Veenmiskõned“ (6.3), viidates otsesõnu Cicerole. Põnevaima antiigisisese tagasiviite leiame aga Rooma epigrammimeistrilt Marcus Valerius Martialiselt. Martialis kirjutab (Epigrammid 9.70, avaldatud arvatavasti a-l 94 pKr, tlk I. Volt):

Dixerat 'o mores! o tempora!' Tullius olim,
Sacrilegum strueret cum Catilina nefas,
Cum gener atque socer diris concurreret armis
Maestaque civili caede maderet humus.
Cur nunc 'o mores!', cur nunc 'o tempora!' dicis?
Quod tibi non placeat, Caeciliane, quid est?
Nulla ducum feritas, nulla est insania ferri;
Pace frui certa laetitiaque licet.
Non nostri faciunt, tibi quod tua tempora sordent,
Sed faciunt mores, Caeciliane, tui.

Ükskord Tullius “Oo kombeid! Oo aegu!” ju lausus,
kui Catilina me seas nurjatu plaaniga käis;
tormasid väi ning äi turmrelvadel üksteise vastu
ning vennatapp pani maa süngverest nõrguma siis.*
Miks nüüd “Oo kombeid!”, miks nüüd “Oo aegu!” sa lausud?
Mis nüüd vastu su meelt, Caecilianus, küll on?
Ei ole jõhkraid juhte ja mõõkade meeletut hoogu,
võib rahu kindlalt siin, rõõmugi nautida nüüd.
Et ajad roiskunud sul, meie kombed ei ses ole süüdi,
vaid sinu kommete süü, Caecilianus, on see.

* Väimees ja äi on vastavalt Pompeius ja Caesar (Pompeiuse neljas abikaasa oli Caesari tütar Julia, kes aga suri sünnitusel pärast u 5 aastat väldanud abielu); vennatapp viitab puhkenud kodusõjale. Aga kes üldse on see Caecilianus, kelle halbu kombeid Martialis nii lennuka võrdlusega esile tõstab? Arvatavasti on tegemist vähemalt osaliselt kirjandusliku kujuga, kellesse on kuhjatud kokku kõikvõimalikud negatiivsed käitumisviisid. See nimi on Martialisel väga levinud, ta mainib seda kokku 15 luuletuses 23 korda (ehkki mõnel juhul pakub käsikirjatraditsioon ka lugemit Maecilianus). Võib arvata, et selle luuletuse kontekstis on tegemist ebameeldiva käitumisega tegelasega, kes aga armastab ise samal ajal moraali lugeda, võttes selleks appi Cicero kuulsa fraasi.

Sellisel kujul, heksameetrisse paigutatult, esitab väljendi Rooma luule suurkuju Quintus Horatius Flaccus oma arvatavasti a-l 19 eKr avaldatud värsskirjas „Luulekunstist“ (De arte poetica“, rida 139). (Väljend on muide levinud ka kujul, kus algussõna on tuleviku asemel oleviku vormis: parturiunt.) Horatiuse teos on Ülo Torpatsi tõlkes tervikuna ilmunud ka eesti keeles „Rooma kirjanduse antoloogias“ (1971). Seal kõlab see rida nii: „Mäed peaks sündima, ent tuleb ilmale pilkamisväärt hiir“, mis küll kujundit pisut muudab.

Võrdpilt ise ei pärine Horatiuselt ning ulatub kreeka kirjandusse, vähemasti Aisopose valmidesse. 1. saj-l pKr elanud Phaedruse ladinakeelses tõlgenduses on see meieni jõudnud neljarealise luuletusena (4.23), mis on samuti eesti keeles ilmunud „Rooma kirjanduse antoloogias“ (tlk Jaak Põldmäe, värsimõõduks jambiline trimeeter):

Nii õudseid sünnivaevaoigeid kuuldi mäelt,
et suurim ootus pingul hoidis tervet maad.
Ent sündis hiir. See jutt on sulle määratud,
kes palju tõotad, valmis üksnes piskut teed.

Ka antiikaegne Horatiuse-kommenteerija Pomponius Porphyrio mainib, et „see on kreeka vanasõna“ ning annab ka kreekakeelse versiooni. Rooma perioodil kirjutanud kreekakeelne autor Plutarchos jutustab „Agesilaose elus“ (36) loo sellest, kuidas Egiptuse ülikud Sparta suure kuulsusega valitsejat Agesilaost innukalt ootasid, ent kuningliku isanda asemel väikest viletsalt riides vanameest nähes puhkesid naerma ja ütlesid, et see ongi illustratsiooniks valmile, kuidas mägi oli sünnitusvaludes, aga sündis hiir (τὸ μυθολογούμενον ὠδίνειν ὄρος, εἶτα μῦν ἀποτεκεῖν). Sama loo seoses Agesilaosega jutustab ka Athenaios („Õpetlaste lauakõned“ 616d). Tema versioonis esitab egiptlaste valitseja võrdpildi kujul „mägi oli sünnitusvalus, Zeus oli hirmul, aga ta sünnitas hiire“ (ὤδινεν ὄρος, Ζεὺς δ᾽ ἐφοβεῖτο, τὸ δ᾽ ἔτεκεν μῦν). Athenaiose sõnul olevat Agesilaos sellele vastanud: „sa hakkad mind veel lõviks pidama“ (φανήσομαὶ σοί ποτε καὶ λέων).

Väljend ja sellega seotud lugu on populaarsed ka hilisematel aegadel. Sellele viitab Horatiusest inspiratsiooni saanud 17. sajandi luuleteoreetik Nicolas Boileau oma „Luulekunstis“ („La montagne en travail enfante une souris“); valmitraditsioonis elas see edasi Jean de La Fontaine’il ja tema jälgedes paljude poeetide loomingus.

Loo moraali on tõlgendatud peamiselt kahel viisil: üks rõhutab pigem katteta lubadusi (mille põhjuseks võib olla nii laiskus kui andetus; vrd „palju kära, vähe villa“, „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“), teine aga sisutuid ähvardusi.

Kes on sirvinud antiikaegsete lendlausete kogumikke, on kindlasti tähele pannud, et pea kõik tuvastatud autorsusega mõtteterad pärinevad meeste suust. See ei tähenda aga sugugi, et antiikajal poleks olnud vaimukaid ja lennuka väljendusega naisi. Huvitav on märkida, et mehed tegelikult hindasid ja tõstsid seda nende juures esile. Sallustius meenutab Semproniat, keda ta kirjeldab küll pahelise ja lausa kuritegeliku naisena, kuid möönab samas, et vaimuanded tal ei puudunud ning temas oli palju sõnaosavust, teravmeelsust ja sarmi. Samuti olevat olnud väga vaimukas Augustuse tütar Julia, kelle ta isa saatis ebasündsa käitumise pärast pagendusse: tema naljad jäid pikaks ajaks roomlaste seas ringlema ja mõned neist on tänu 5. sajandi autori Macrobiuse jäädvustusele (Saturnaalid 2.5) meieni jõudnud. Kuulsaim Rooma naisoraator oli aga 1. sajandil ekr elanud Hortensia, kes võitles foorumil südilt naiste õiguste eest ja hoidis ära nende ebaõiglase maksustamise. Kahjuks on tema teostest säilinud vaid ühe kõne lühikokkuvõte Appianose kreekakeelses sõnastuses.

Kuigi antiikajal koostati ka naiste mõtteteri sisaldavaid kogumikke, on nad kahetsusväärselt peaaegu kõik kaduma läinud. Säilinud on üksnes Plutarchose „Lakedaimoni naiste ütlused“, kust leiame ka tänase tsitaadi kreekakeelse versiooni. Tegu on üsna õhukese kogumikuga, mis koondab Sparta naiste karme ja patriootlikke ütlusi, neist kahtlemata tuntuim ’kilbiga või kilbil’ (algupäraselt: ’sellega või sellel’). Tõsi küll, nende autentsuses kaheldakse ja neid on peetud ka lihtsalt fiktsiooniks – elas ju Plutarchos sajandeid hiljem ega saanud lähtuda otseallikatest, vaid pigem oma kaasaegsetest ettekujutustest. On koguni arvatud, et terve see komplekt on hilisem väljamõeldis, mille autoriteks on olnud tõenäolisemalt mehed. Kõnealune ütlus on Plutarchose esituses selline: ’κατὰ βῆμα τῆς ἀρετῆς μέμνησο’ (iga sammuga pea meeles oma mehisust) ning nende sõnadega olevat üks põhimõttekindel Sparta naine saatnud lahingusse oma lombaka poja. Sama mõtet võisid kuuldavale tuua mehedki: just nõnda olevat Plutarchose järgi ka Aleksander Suur õhutanud oma isa Philippost vigastatud jalaga edasi liikuma.

Cicero (Kõnemehest 2.249) omistab aga selle ütluse hoopis Spurius Carviliuse emale; sõnad on küll samad, kuid tähendus sootuks leebem. Nimelt olevat Spurius olnud sõjas saadud haava tõttu samuti lombakas ja kui ta seetõttu väljas käia häbenes, julgustas ema teda siiski kodunt lahkuma ja enda üle uhkust tundma: „Mine ometi välja, mu Spurius! Iga sammuga, mis sa teed, tulgu sulle meelde su mehisus.“

(ladina k. tõlked siin ja edaspidi Ilmar Vene, „Moraalikirjad Luciliusele“, Ilmamaa, 2008)

Selle ütluse autoriks on filosoof Lucius Annaeus Seneca ning see pärineb tema teose „Moraalikirjad Luciliusele“ 81. kirjast. Kiri ise räägib heategude tegemisest ja tänulikkusest või tänamatusest, kuna Lucilius kurdab, et on sattunud tänamatu inimese otsa. Sententslikke ütlusi heategude kohta võib leida sellest kirjast ohtrasti, nt. alustab ta kirja sellise mõttega: „Kui sa seda ohtu (s.t tänamatust) vältida tahad, siis loobud sa heategudest, ja need, et teiste juurest mitte kaduma minna, lähevad kaduma sulle endale. Parem ärgu juba vastaku nad ootustele, kui et neid üldse mitte sooritada. Külvata tuleb ka pärast halba lõikust.“ (Ep. 81.1) Seneca peamine idee on, et heategu on vooruslik ja toob kasu eelkõige heategijale endale, sest ülaltoodud sententsile eelneb „voorusi ei arendata mitte auhinna pärast; õige teo tasuks on see, et ta on tehtud. (Non enim exercentur ad praemium; recte facti fecisse merces est.)“ (Ep. 81.19).

Selline mõte ei ole loomulikult Seneca enda väljamõeldis, vaid käib antiigi filosoofide arutlustest läbi juba palju varem. Stoikude, kelle filosoofia järgijaks Senecagi oli, üheks põhimõtteks oli teha head ilma vastutasu ootamata (vrd. Marcus Aurelius „Iseendale“ 5.6), käituda vooruslikult vooruse enda pärast. Ka Aristotelese „Nikomachose eetika“ 9. raamatust leiame sarnase mõtte. Aristoteles toob välja heategemise kaks liiki: heategu selle pärast, et oodatakse vastutasu või vastuteenet ning heategu puhtast hoolimisest ja armastusest teise vastu, ootamata selle eest mingit tänu. Esimese puhul toob ta paralleeli ka võlaandja-võlgniku suhte vahel – võlaandja hoolib võlasaajast seetõttu, et tahab oma võlga tagasi saada, võlgnik aga näeb pareme meelega, et võlaandjat olemaski poleks. Teise puhul aga on heategijale tõeliseks tasuks hea tunne ja mälestus heast teost endast. Võlgniku-võlglase paralleeli toob sisse ka Seneca, mainides, et ei tohiks lasta end rõhuda häbitundest sel puhul, kui heateo eest (piisavat) vastuteenet ei osutata ning see omakorda heategija vihkamiseni viib. „ Olgu vaid võimalik ohutult kasu tuua,“ kirjutab ta (Ep. 81.32).

Tänulikkuse kohta ütleb Seneca (Ep. 81.8): „Heateo eest võlgnetava suurust kõik tänulikud ei tea.“ Nõnda viitab ta sellele, et kõik ei oska olla ühtmoodi tänulikud, vaid targad teavad, „kui kõrgeks igat asja hinnata.“ Aga ta pehmendab oma mõtet järgnevalt, kirjutades:“Tänab ka rumal, nagu ta oskab ja nagu saab; tal puudub pigem oskus kui tahtmine.“ (Ep. 81.14). Samas ütleb, et ka tänamine on voorus, õilis ja hinge õnnistav tegevus: „tänan mitte sellepärast, et nõnda on kasulik teha, vaid sellepärast, et nõnda teha on tore.“ (Ep. 81.20-21)

Olgu lõpetuseks öeldud, et üsnagi levinud on täna käsitletud mõttetera omistamine ameerika esseistile, luuletajale ja filosoofile Ralph Waldo Emersonile, kes oma essees tõesti seda (oletatavasti, ehkki allikale viitamata) tsiteerib: „the reward of the thing well done, is to have done it.“

Fraas pärineb Rooma rahvuseeposest, Vergiliuse „Aeneisest“. Selle I laulu 462. rida on täispikkuses „sunt lacrimae rerum et mentem mortalia tangunt“ – otsetõlkes "on asjade pisarad ja surelikud puudutavad meelt". Leo Anvelti tõlkes kõlab see „ning kaastunnet leidnud on kurb surelikkude saatus“, Ants Orase tõlkes „leinajaid leidub ka siin, surelikkude kurbuse kurtjaid“ (Orasel ei vasta küll ridade numeratsioon alati originaalile).

Eepose peategelane Aeneas on siin jõudnud Aafrikasse foiniiklaste kuninganna Dido valdustesse. Keset linna asub hiis ning selles tohutu Juno tempel, mille Dido on lasknud ehitada. Ootamatult märkab Aeneas, et templit kaunistavad ka kujutised Trooja sõjast: ta näeb vana Priamost, Atreuse poegi Menalaost ja Agamemnonit, Achilleust. Pisarsilmi küsib ta oma kaaslase käest, kas tõesti ei ole maailmas ühtegi kohta, „kus me vaevu ei tuntaks“.

Samas on need pisarad järgmises, 463. reas aluseks uuele lootusele: „solve metus; feret haec aliquam tibi fama salutem“ – „Haihtugu hirm, elu meil see kuulsus ju kindlamaks muudab!“ (nagu tõlgib Anvelt) või „Loobu siis kartusest! Toob ju ta kuulsus pääsu ka sulle“ (nagu vahendab Oras).

Fraasi „sunt lacrimae rerum“ on tõlgendatud pisut erinevalt sõltuvalt sellest, kas mõeldakse pisaraid toimunud sündmuste pärast või seda, et asjad ise, elu või maailm on pisarais: viimast versiooni väljendab näiteks Iiri poeedi Seamus Heaney tõlge: „There are tears at the heart of things“. Seda fraasi on kasutatud sõjamemoriaalidel või üleüldse elu kurbade hetkede paratamatuse väljendamiseks. Nii näiteks mainis seda COVID-19 pandeemiale viidates oma 2020. aasta 3. oktoobri entsüklikas paavst Franciscus. Fraasi paralleelina Jaapani kultuuris on toodud nähtust „mono no aware“ (もののあはれ 'asjade liigutavus, nukrus, paatos').

Põhjalikumat käsitlust selle fraasi kohta vt: Wharton, David (2008), „Sunt lacrimae rerum: An exploration in meaning“, The Classical Journal, 103 (3), 259–279. https://www.jstor.org/stable/30037962

Tristis eris, si solus eris, dominaeque relictae
Ante oculos facies stabit, ut ipsa, tuos.
Tristior idcirco nox est quam tempora Phoebi;
Quae relevet luctus, turba sodalis abest.

Kurvaks jääd, kui jääd üksi
ja su silme eest ei lahku
hüljatud kallima
nägu,
nagu oleks ta ise siin.
Kurvem on seepärast öö
kõigist Phoebuse tundidest,
läinud
on sõprade seltskond,
mis leevendaks leina.

See mõttetera pärineb vanarooma poeedi Publius Ovidius Naso (43 eKr – 17/18 pKr) laulust „Armastuse ravimid” (Remedia Amoris). Siin on tsiteeritud värsiridu 583–586.

Ovidiuse 814 värsisreast koosnev teos moodustab ühe temaatilise rühma Ovidiuse „Armukunsti” (Ars amatoria) ja „Armulauludega” (Amores). Ainult toime on vastupidine, kui „Armukunst” õpetab armastust leidma, siis „Armastuse ravimid” sellest üle saama. Mõlemad kuuluvad vormiliselt antiikse õpetusliku ehk didaktilise luule žanrisse, omaette küsimus on, kas autor jäljendab õpetusluule vormi kergelt irooniliselt või mitte. Samuti on suhtumine armastusse neis teostes suhteliselt tehniline (techne vasteks ladina keeles on ars, enamasti tõlgitakse mõlemat kunstiks), sellele viitab juba „Armukunsti” pealkiri. „Armastuse ravimid” suhestub omakorda meditsiinilise (arstikunst oli samuti kunst) diskursusega.

Mõned paljudest soovitustest armuhaiguse vastu on näiteks vältida armastatut, mitte tegelda nõiakunstiga, leida endale uus armastatu ja mitte olla armukade! Vanad kirjad tuleb põletada, armastatu perekonda vältida.

Nn tehniline suhtumine armastusse on intrigeeriv teema. Tänapäeva mõistes võiks Ovidiuse armukunstialased teosed klassifitseerida vähemalt teatud näitajate poolest proto-pickup artistide juhendeiks. Pick-up artistid sütitavad tugevaid kirgi, nii nende pooldajate kui vastaste seas. Samas oli meditsiiniline vaatenurk armupiinadele antiigis laialt levinud, näiteks räägib Theokritos 11. idüllis oma arstist sõbrale Nikiasele kükloop Polyphemose ja merenümf Galateia armu(kadedus)loo (ka Ovidius räägib selle loo, vt „Metamorfoosid” 13.738 jj) ja toob sisse ka luule – luule on korraga valusa armastuse produkt ja ravim („Kui on piinamas arm, ühtainsat rohtu siis leida, / Nikias, võid ning see pole, näib küll, salv ega pulber, / vaid Pieriidide kunst,” tõlkinud Ain Kaalep ja Ülo Torpats). Ühesõnaga, olgu selle tehnilise suhtumisega, kuidas on, kuid kui meditsiiniks saab luule, siis on vähemalt midagi hästi.

Tavaliselt kiputakse seda väljendit kasutama pigem tähenduses „harjutamine teeb meistriks“ (ingl. „practice makes perfect“), ent erinevatel rooma autoritel esineb see õige pisut teise tähendusvarjundiga – neil viitab ladinakeelne „usus“ siiski kogemusele (ehkki selle taustal on tõesti asjade korduvalt läbi tegemine ja sellest õppimine).

Ülalantud kujul esineb väljend Cicero kõnes Gaius Rabirius Postumuse kaitseks, keda süüdistati raha väljapressimises Egiptuses). Cicero arutleb erinevate seaduste üle, mida kohtumõistmisel rakendada võib, ja ütleb (Rab.Post. 4.9): „si usus magister est optimus, mihi debet esse notissima“ (kui kogemus on parim õpetaja, siis minule peaks see olema väga tuttav), viidates sellele, et tema on olnud nii kohtunikuks, süüdistajaks kui ka uurijaks erinevates väljapressimist puudutavates kohtuasjades.

Ka Cicero kaasaegne Caesar on selle mõtte sarnaselt oma teoses „Kommentaarid kodusõjast“ (Commentarii De Bello Civili 2.8​), küll hoopis sõjalises kontekstis, kirja pannud. Nimelt kõneleb ta (Civ. 2.8​) Massilia (tänap. Marseille) ründamisest ja vallutamisest 49. a eKr ja sellest, kuidas rooma leegionärid oma ründetorni kogemuste põhjal täiustasid („ut est rerum omnium magister usus“ – „kuna kogemus/tarvitamine on kõigi asjade õpetaja“).

Pisut hiljem leiame samasisulise väljendi veel Plinius Vanema teosest „Looduslugu“ (Naturalis Historia), 26. raamatu 7. peatükist, kus ta kurdab, et meditsiiniteaduses on kadumas üha enam teadmine/mõistuspärasus ja kogemus („(koos) kogemusega, mis on kõige efektiivsem õpetaja kõikides asjades“ –„ usu efficacissimo rerum omnium magistro“) ja see on muutumas vaid sõnakunstiks ning lobisemiseks, eelistatakse õpetajate loenguid kuulata ja mitte ise vajalikke taimi tundma õppida ning koguda.

Fraas pärineb Publius Ovidius Naso „Metamorfooside“ VII raamatust. Seal jutustab Ovidius lugu argonautidest ning Medeiat on tabanud äkiline tunne Iasoni vastu. Endaga kõneldes ütleb Medeia (Met. 7.17–21, tlk I. Volt):

excute virgineo conceptas pectore flammas,
si potes, infelix! si possem, sanior essem!
sed trahit invitam nova vis, aliudque cupido,
mens aliud suadet: video meliora proboque,
deteriora sequor.

„Välja sa raputa leegid, mis tekkinud neitsile rinda,
kui suudad, õnnetu hing! Kui suudaks, küll oleks mõistlik!
Ent tirib vastu mu tahtmist jõud mingi uus, iha ütleb
üht, aga mõistus teist: paremat näen, heakski ma kiidan,
halvema poole ent läen.“

Ovidius võib olla inspiratsiooni ammutanud Euripideselt, kes oma tragöödias „Medeia“ laseb nimitegelasel öelda nii (read 1078–1079, tlk I. Volt): „Ma tean ju küll, mis halbu asju teen ma nüüd, / kuid raev mu kaalutlustest palju võimsam on.“ Euripidesel käivad need read küll Medeia kavatsetava lapsetapu kohta, Ovidiusel aga, nagu öeldud, ootamatult tabanud armastuse kohta.

Kreekapäraselt võiks sellist seisundit nimetada akraasiaks (kr ἀκρασία, akrasia), mida tõlgitakse enamasti „ohjeldamatuseks“ (hilisemas filosoofias ka „tahtenõrkuseks“) ning mis on olnud eetika üks arutlusteemasid antiikajast peale ja seda mitte ainult filosoofide tekstides (isegi kui konkreetset sõna ei kasutata). Juba seesama Euripides laseb tragöödias „Hippolytos“ Phaidral öelda nii (read 375–383, tlk A. Kaalep ja Ü. Torpats):

„[N]ii tihti öistel tundidel ma pikkadel
sest mõelnud, miks nii nurjas inimsoo käekäik on.
Ja mulle näib, et loomu poolest hoopiski
ei kurja tehtaks. Leidub mõistust paljudel
ju küll ja küll. Kuid tundub – põhjus peitub muus:
mis hea on, hästi teame kõik ja taipame,
kuid siiski sest ei hooli – kes siis loidusest,
kes selle tõttu, et ta meele järgi on
seal üks või teine nauding.“

Platoni kirjeldustest (dialoogis „Protagoras“) on teada, et Sokratese meelest ei vali inimene halba, kui ta teab, mis on hea. Kui inimene halva valiku teeb, siis tähendab see, et ta tegelikult ei tea, mis on hea, tulgu see siis rumalusest või mingist füüsilisest defektist. Seega oleks akraasia sisuliselt võimatu. Aristoteles mainib akraasiast ehk ohjeldamatusest kõneldes ka Sokratese arvamust, ent jätab selle kõrvale. Tema käsitluses teeb inimene halba ka sõltuvalt oma seadumusest (kr hexis), mida ta saab mõjutada ja kujundada: seega on inimene vastutav ka oma ohjeldamatuse eest ja teadmatus pole siin vabanduseks. Aristotelese arutlust saab pikemalt lugeda „Nikomachose eetika“ VII raamatu algusest (vt eesti keeles Anne Lille tõlkes, 1996, 2. trükk 2007).

Eesti keeles loe akraasiaprobleemist ka ajakirja Akadeemia 2005. a 1. numbrist. Seal on Indrek Männiste tõlkes ilmunud filosoof Donald Davidsoni käsitlus „Kuidas on tahtenõrkus võimalik?“, millele eelneb tõlkija artikkel „Akraasia ja Davidson“.

See mõttetera on säilinud Menandrose, kes eelkõige tuntud kui komöödiakirjanik (4. saj. eKr), mõtteterade kogumikus. Kuna need on peamiselt ühevärsilised, siis kannabki see nimetust Monosticha. Menandros armastas kirja panna tähelepanekuid tunnete, moraali ja elu kohta üldiselt, kusjuures tema suureks eeskujuks oli Euripides. Mõte, et sõnad haavavad, esinebki juba ka Euripidese tragöödias Foiniiklannad, v 506-507, kus Oidipuse poeg Eteokles lausub oma venna Polyneikese kohta (kes on sõjaväega tulnud Teebas võimu nõudma): „sest sõna saavutab kõike seda, mida ka vaenlase mõõk võiks teha.“

Sõnade või kõne jõud (δύναμις), nii positiivne kui negatiivne, oli mõistagi antiikajalgi üks olulistest aruteluteemadest, eriti seoses kõnekunsti esiletõusu ja arenguga. Eelkõige retoorilisele kõnele omistati suurt veenmisjõudu. Nõnda kaitseb näiteks 5. -4. sajandil eKr elanud retoorikaõpetaja ja sofist Gorgias oma „Helena enkoomionis“ (Hel. 20) Helenat ja ütleb, et teda ei saa sugugi Troojasse minekus süüdistada, kuna ta tegi seda „kas armununa, või sõnast veenduna, või jõuga röövituna või jumaliku paratamatuse tõttu sunnituna.“

2. sajandi romaanikirjanik Achilleus Tatios aga kirjeldab oma romaanis „Leukippe ja Kleitophon“ sõnade läbi tekitatud negatiivseid tundeid nõnda (2.29, tõlk. K. Novikov): „Häbi ja kurbus ja viha on hinge kolm lainet: sest häbi kannab läbi nägemismeele sisse voolates ära silmade vabaduse, kurbus aga summutab rinnas laiali valgudes hinge lõõma ja viha matab ümber südame ulgudes mõistuspärasuse hullusevahu alla. Sõna on nende kõikide sigitaja ja see näib sihtmärgi pihta laskvat ja märki tabavat ja hinge pihta nooli läkitavat ning mitmesuguseid haavu tekitavat. Üks on halvustamise nool ja vigastusest tekib viha; üks on ebaõnne paljastamine, sellest noolest tekib kurbus; üks on eksimustes süüdistamine ja seda haava nimetatakse häbiks. Nendele kõikidele nooltele on ühised sügavale tungivad tabamused, ent veretud haavad.“

Üks võimalus sõnadega haavata oli needmine. Antiikajal tavatseti needused kirjutada tinast lehtedele, keerata need kokku ja jätta need mõnda allilmaga seonduvasse paika. Pildil Sitsiiliast leitud u 100. a eKr pärit needustahvel (Museo Arhaeologico di Aidone, pilt pärit lehelt https://blogs.getty.edu/iris/an-ancient-curse-revealed/)

See mürgine loomake figureerib antiikajal nii mõneski hädaohtlikumate elukate loetelus, mis aga puudutab rahvatarkust, siis kujutatakse teda peamiselt ettevaatlikkusele manitsevates ütlustes. Viimased võisid näiteks meenutada, et magavat skorpioni pole mõistlik äratada, või hirmutada näitega kellegi kurvast saatusest, kui ta kogemata skorpioni peale sattus. Ehkki sedalaadi ütlusi mõisteti pigem ülekantud tähenduses, oli ka skorpioniga seotud riskide otsesemaid käsitlusi. Plinius Vanem kirjeldab oma Loodusloos (11.30) skorpioni salvamise tagajärgi, hoiatades seejuures eriti mürgise Aafrika liigi eest, mis on alati surmav neitsitele, kuid väga ohtlik ka matroonidele. Mis aga puudutab mehi, siis nemad peavad ettevaatlikud olema eriti hommikusel ajal, kui mürk pole veel mõne juhusliku torkega oma vängust kaotanud.

Üleskutse püsida kivi all magavate skorpionide suhtes valvel leiame luulekatkest, mis on omistatud kreeka luuletajale Praxillale (5. saj. eKr). Kahjuks pole selle autorsuses võimalik päriselt kindel olla ning asja ei tee lihtsamaks seegi, et Praxillast endastki on väga vähe teada. Säilinud katkete sisu järgi on teda peetud nii hetääriks, muusikuks kui kõrgklassi naiseks, kuid samuti on pakutud, et tegelikult oli Praxillasid kaks ning nad on lihtsalt hilisemas käsitluses kokku sulanud. Väärib märkimist, et kui Thessalonike Antipatros rohkem kui pool sajandit hiljem tegi nimekirja nendest kreeka poetessidest, keda võib pidada üheksaks jumaliku häälega maapealseks muusaks, nimetas ta esimesena just Praxillat.

Mõttetera ei sure antiigiga, vaid jõuab ka Suda leksikoni ja veelgi hiljem Erasmuse vanasõnade kogumikku. Erasmus lisab omalt poolt ladinakeelse tõlke (sub omni lapide scorpius dormit) ja märgib juurde, et ütlus hoiatab hooletu kõnepruugi eest salakavalate pealekaebajate juuresolekul. Lisaks teeb ta lühikese märkuse väljendi kasutuse kohta: see sobib nii irisejate kohta, kes igast asjast tüliküsimuse teevad, kui ka laiskvorstide kohta, kes mis tahes tühise ettekäändega pingutust väldivad.

Suda leksikonis ja Erasmuse kogumikus aga Praxillale enam ei osutata; lisatud näited on teises sõnastuses ja pärinevad hoopis kuulsate draamakirjanike teostest, ning nende seas tsiteeritakse ka Aristophanese parafraasi komöödiast „Naised tesmofooridel“ (529-530), milles koor esineb väga konkreetse hoiatusega: tuleb vaadata iga kivi alla, et poliitik sind ei hammustaks.

Koomik Menandrose (342/341 eKr – 291/290 eKr) sentents nr 872.

Oomega ehk pikk ‘o’ on kreeka tähestiku viimane täht, mis lisati 5. sajandi lõpul eKr läbi viidud alfabeedireformi tulemusel atika (hiljem kogu kreeka) tähestiku lõppu. Hellenismiajastu komöödiate autorile Menandrosele omistatakse ligi tuhandet sententsi, mille tuntuim kogumik esitab tähestiku järjekorras, käesolev mõttetera on seetõttu üsna kogumiku lõpus. See iseloomustab kreeklastele arusaamist õige hetke ehk soodsa juhuse (kairós) tähtsusest. Näiteks 4. sajandil eKr õhutas Ateena kõnemees Demosthenes kaaslinlasi Olynthose kõnedes oma kaaslinlasi järgima õige hetke hüüdu ning minema sõtta Makedoonia kuninga Philippose vastu, ent soodne juhus lasti käest ning Makedoonia sai nii võimsaks, et keegi neile enam vastu ei saanud.Ent see sentents näitab, et ka kreeklased mõistsid, et paljud väärtused (nagu leidis juba sofist Protagoras) on suhtelised: puuduse kannatajale on ka väike paluke suur asi, samuti nagu õigel hetkel sooritatud pealtnäha tähtsusetu tegu võib endaga tuua suured tagajärjed.