Raamatukogupraktika

2019-2020 sügissemestril toimus Tartu Ülikooli raamatukogus esmakordselt raamatukogupraktika, millest annavad ülevaate praktikas osalejad.

Kadri Novikov

Raamatukogupraktika I osa oli teoreetilisem ja andis üldisema ülevaate kogu raamatukogu ajaloost, raamatukogu erinevatest osadest ja tööülesannetest,erinevatest kogudest ja sellest, kuidas kogusid koostatakse.   

Praktika alguses saimegi põhjaliku ülevaate Tartu Ülikooli Raamatukogu kujunemisloost – millal see asutati, millistes hoonetes see asus, milliseid raamatuid ja kust koguti. Minu jaoks kõige põnevam oli kuulda raamatukogu säilikute saatusest sõja ajal – millised varad viidi siit minema, milliseid õnnestus alles hoida ja milliseid nippe kasutati selleks, et võimalikult palju raamatuid alles jääks.  

Ka pearaamatukogu hoone endaga tutvumine oli minu jaoks põnev – ei satu me ju tavaliselt pealt vaatama raamatute digiteerimist ega külastama kõiki erinevaid hoidlaruume. Ehkki olen TÜ raamatukogu kasutaja juba väga pikka aega, tunnistan, et pole õnnestunud nt. haruldaste käsikirjade hoidlasse veel jõuda.   

Oluliseks omandatud oskuseks oli kindlasti raamatukogukataloogi sissekannete tegamine – saime esmalt ülevaate süsteemist, mille järgi säilikud kataloogi kantakse ning seejärel praktiseerisime ise pisut raamatute kataloogimist. Et esimesed katsetused toimusid väga vanade raamatute alusel, oli omajagu tegemist, et leida üles teose autor, väljaandmiskoht (see ju teadagi oli sageli ladina keeles), pealkiri. Väga põnev oli otsida jälgi ka raamatu edasiste omanike kohta – päris paljudele raamatutele on ju erinevad omanikud oma nime sisse kirjutanud või koguni eksliibrised lisanud. Või leidub seal erinevate asutuste või omanike templeid.

Raamatute köitmist puudutavas praktikaosas oli taas väga põnev ise katsuda ja näha erinevaid köitmiseks kasutatavaid materjale ja köitmisviise. Meid õpetati vahet tegema näiteks erinevate loomade nahast tehtud pärgamentidel. Ja muidugi erinevatel köitmistehnikatel – no neid on aegade jooksul olnud ikka väga erinevaid (nt. renessanssköide, rokokooköide, kukkurköide) - tunnistan, et kõik nimed küll meelde ei jäänud, aga vähemalt on mingi aimdus erinevatest köitestiilidest ja nende ajalisest järgnevusest tekkinud. Ja kas teadsite, et raamatuid köideti kokku koguni ketiga – ikka selleks, et raamatute järjekord segi ei läheks ja et keegi neid haruldasi asju ära ei varastaks. Ka seda ma ei teadnud, et trükikojad saatsid raamatupoognad välja tünnides. Igaüks sai endale siis raamatu soetada ja vastavalt oma soovidele ja võimalustele köitetöökojas ära köita lasta. Seepärast ongi sarnase sisuga vanad raamatud nii erineva välimusega. 

Meil õnnestus näha ka haruldasemaid ja väga ilusaid TÜ raamatukogus asuvaid köiteid ning uurida erinevaid nende peal asuvaid motiive. Samuti räägiti erinevate motiivide (nt. granaatõunad, liiliad, taimeväädid) tähendusest ja levimise loost. Õppisime vahet tegema sellel, kas motiivid on kantud kaantele suurte plokkpresside abil või üksiktemplitena.  Kaantele hakati lisama ka kuldtrükis mustreid. Minu jaoks üks toredamaid hetki oli see, kui minu kätte juhtus Eduard Taska köidetud Kalevipoja raamat – nimelt  elan ise Taska sünnikodule üsna lähedal ja mul on Konguta Koolis õnnestunud teha nahatööd ka talle endale kuulunud mustrirullidega.

TÜ raamatukogu kunstikoguga tutvudes saime taas esmalt ülevaate kunstikogu algus- ja kujunemisloost ning sellest, mida see praeguseks hetkeks sisaldab. Kunstikogu üks olulisematest alusepanijatest oli Karl Morgernstern, kes kõigile klassikalistele filoloogidele kahtlemata tuttav ja hingelähedane tegelane oli. Lisaks TÜ Kunstimuuseumi asutamisele 1803. aastal, on oluline ka tema isikliku kunstikogu üleandmine Tartu Ülikoolile. Oluline graafika- ja kunstikogu osa oli ka Tartu Joonistuskoolile ostetud ja seal valminud teoste üleandmine ülikooli kogudesse.

Minu jaoks üsna uus kogemus oli erinevate graafikastiilidega tutvumine – praktikumis saime ülevaate erinevatest graafika– ja trükitehnikatest (puulõige, vaselõige, litograafia, akvatinto, fotolitograafia jne.) ning püüdsime oma teadmisi rakendada ka graafikakogu erinevaid säilikuid vaadates. No ei ole sugugi lihtne teha vahet erinevatel tehnikatel! Tuleb jälgida joonte asetust, sügavust, paksust. Samuti seda, kas pilti ümbritseb trükipressi jälg või ei.  

Täiesti eraldi kogu moodustab fotokogu. Taas saime ülevaate fotokunsti kujunemisloost üldse (paljugi sellest oli minu jaoks täiesti uus info).  Saime aimu, mis on fotojoonistus, kalotüüp,  soolapaberfoto ja  fotogravüür.

Väga põnev oli näha ise Eestis ainulaadseid stereodagerrotüüpe – stereo just seepärast, et neid pildipaare tulebki vaadata spetsiaalsete “prillide” abil, dagerrotüüp aga ise on nime saanud selle leiutaja Daguerre’i järgi.

Minu kui klassikalise filoloogi jaoks üks põnevamaid seminare oli Eesti käsikirjafragmentide andmebaasist (Fragmenta membranea Estoniae). See koosneb peamiselt pärgamentkäsikirjade fragmentidest, aga sinna on lisatud juba ka muid vanu käsikirju ja trükiseid. Kuna keskaegsed pärgamentkäsikirjas teosed vananesid, rebenesid ja muutusid kasutuskõlbmatuks, siis hakati neid taaskasutama väga erinevates kohtades – küll raamatukaantena, küll täitematerjalina, küll kaunistuselementidena (e lõigati käsikirjadest kaunistatud osad välja). Väga põnev oli kuulda sellest, kuidas on õnnestunud kindlaks teha, millistest teostest need fragmendid pärineda võivad, ja kuidas erinevaid tükke saaks omavahel kokku viia (need võivad asuda laiali üle maailma ja sarnaseid andmebaase koostatakse mujalgi). Igal juhul näib see suure ja põhjaliku detektiivitööna...

Raamatukogupraktika I osa lõppes praktilise kogemusega sellest, kuidas üht isikuarhiivi raamatukogus lahti pakitakse, säilikuteks jaotatakse ja kataloogida üritatakse. Meil oli au tegeleda Helmut Piirimäe isikuarhiiviga, mis muidugi peamiselt sisaldas ülikooli õppematerjale, raamatute ja loengute käsikirju. Aga leidus ka ülimalt põnevaid isiklikke leide (no kasvõi teade, et miilitsas on registreeritud tema mütsi kadumine). Saime omal nahal kogeda, kui keeruline on mõnikord selgeks teha, mis on dokumentide sisu (neid leidus Piirimäe arhiivis vähemalt viies keeles) ning otsustada, millisesse kategooriasse üks või teine dokument kuuluda võiks ja kuidas neid erinevateks säilikkuteks jagada võiks.

Piirimäe isikuarhiivi sorteerides tegin ühe väga isikliku avastuse – nimelt sattus mulle näppu lehekene, kus registreeritud ka minu vanemate praktikal osalemine.

Raamatukogupraktika 2. osa sisaldas vastupidiselt esimesele peamiselt ise kätega tegutsemist. Alustuseks küll saime ka teoreetilist tausta – kuidas paberit läbi aegade tehtud on, millest paber koosneb, milliseid erinevaid paberitüüpe on ning kuidas neid ära tunda. Näiteks kollakas paber on happelisem, sisaldab suuremal hulgal ligniini ja on seetõttu ka kehvasti säiliv ja habras. Kaasaegne paber seevastu sageli ei sisalda seda üldse. Kaltsupaber jällegi on väga hea säilivusega – seda tõestavad mitmesaja aasta vanused ja üsnagi heas seisus raamatud.

Lisaks õppisime erinevate aparaatide abil mõõtma õhuniiskust (kas teadsite, et isegi raamatukogu hoidlates muutub õhuniiskus vastavalt aastajale?) ning paberi happelisust. Kõik see on oluline raamatute säilitamise ja parandamise seisukohalt. 

Selleks, et raamatuid parandama saaks hakata, on oluline need kõigepealt tolmust puhtaks teha. Ma ei kujutanud ettegi, kui palju erinevaid vahendeid selleks vaja on – erinevat sorti lappe, pintsleid, harjakesi, kustukumme, tahma ja tolmu endasse võtvat kummikäsna. Samuti on oluline tehnika, kuidas puhastada – kõigepealt servad, pehmete raamatute puhul tuleb lehed tihedalt kokku suruda, et tolm nende vahele ei satuks. Siis kaaned, ääred. Ja lõpuks vajadusel ka kõik lehed ükshaaval. Sealjuures ei tohi unustada iseend tolmu eest kaitsta!

Raamatukogus tuleb sageli raamatutelt eemaldada ka vanu ribakoode ja tunnusmärke, mis raamatule teibitud. Sellegi puhu tuleb katsetada väga erinevate keemiliste vahenditega, näiteks atsetooni ja eetriga. Seda tehakse spetsiaalses tõmbekapis, et ennast kaitsta.

Paraku tuleb raamatukogus võidelda ka hallitusega – see võib mõnigi kord näha välja väga ilus ja värviline, aga sööb aja jooksul raamatutesse päris korralikud augud. Minu jaoks osutus väga kasulikuks teadmine, et hallitust aitab hävitada piiritus. Seda katsetasime ise erinevate raamatute peal ja üritasime neid hallitusest puhastada.

Hiljem võtsime juba puhastatud raamatutelt uuesti hallituseproovid – enamik raamatutest osutusid puhasteks, aga paraku mitte kõik... Niisiis tuleb mõned raamatud ka teist korda üle puhastada.

Edasi saime asuda juba päris raamatute parandamisse puutuva juurde. Esimene ülesanne oli segada valmis nisutärklise liim, mille retsepti lahkesti juhendajatelt kaasa saime. Tuleb välja, et see täiesti ohutu ja koduste vahenditega kasutatav liim on üks parimaid vahendeid vanade raamatute parandamiseks.

Lisaks näidati meile erinevaid materjale, millega raamatuid parandatakse. Oluline on jälgida, et parandamiseks kasutatav paber ei oleks ise happeline ja ei hakkaks mõjutama parandatavat raamatut. Üheks paremaks paberiks on nn. jaapani paber – see on täiesti ligniinivaba, samas tugev ja pika kiuga. Seda toodetakse väga erineva paksusega. Erinevate rebendite parandamiseks tuli meil kasutada enamasti väga õhukest loorpaberisarnast varianti. Aukude täitmiseks ja kaante-selgade parandamiseks aga juba paksemat. Samuti tuleb alati valida tekstuurilt ja värvilt võimalikult sarnane paranduspaber. 

Raamatute parandamine on peen, keskendumist ja osavust nõudev töö. Parandamiseks kasutatavat paberit, muuseas, ei lõigata, vaid rebitakse – nii jäävad parandused paremini paberi külge ja ei ole nii nähtavad.

Parandamiseks on vaja väga erinevaid vahendeid, nagu laual näha. Küll skalpelle ja kaabitsaid, kääre ja pintsleid, aukude parandamiseks nt. ka vesipliiatsit, mille abil joonistada parandamiseks kasutatavale paberile valgusplaadil augu järgi väljarebitav kujund.

Selline näeb välja üks parandatud auk raamatus.

Parandada tuleb ka raamatu keskosa – poognate murdejoonel võib esineda köitmisest või klammaerdamisest tekkinud auke -  või tuleb kaks üksteisest eraldunud lehte hoopis uuesti omavahel kokku liimida.

Peale parandamist tuleb raamatud asetada pressi alla, et niiskeks tehtud koht “lokkima” ei hakkaks. Sealjuures tuleb teiste lehtede kaitseks vahele panna niiskust imavad paberid ja vildid, liimitud osde alla kile, mis ise liimiga ei nakku. 

Mõnikord tuleb raamat parandamiseks esmalt hoopis laiali lammutada – eemaldada roostetavad klambrid või katkised köiteniidid. Klambrite eemaldamine on teinekord üsnagi vaevanõudev tegevus ja appi tuleb võtta nii skalpellid kui ka hambaarstiriistad ning rakendada tugevat jõudu. Sealjuures aga peaks püüdma raamtut ennast võimalikult vähe kahjustada.

Mõnikord tähendab klambrite eemaldamine ka vajadust kõigepealt raamatu kaas küljest võtta. Seejärel tuleb püüda eemaldada ka kõik vanad liimijäägid.

Kui raamatud vanast köitest lahti võetud, on aeg need uuesti kokku õmmelda. Tuleb välja mõõta sobivad õmblusaukude kohad ning need naaskliga (vajadusel ka haamrit kasutades) ette teha.

Ja siis ongi aeg raamat raskuste abil fikseerida ning õmblema hakata.

Mõnedel raamatutel on köitepoognaid või “vihikuid” rohkem, siis tuleb ka need täiesti lahti harutada ning uuesti köitmisraami abil kokku õmmelda. Sealjuures tuleb hoolikalt jälgida, et lehed ikka õiges järjekorras taas kokku pandud saaksid.

Mida teha siis, kui raamatut või ajakirjad märjaks saavad? No siis tuleb kiiresti tegutseda. Esmalt sorteerida välja kriidipaberile trükitud ajakirjad-raamatud, sest nende lehed kleepuvad kõige kiiremini kokku. Kui kohe kõigi nendega tegeleda ei jõua, võib osad panna sügavkülma, see peatab kuivamise ja kokkukleepimise protsessi.

Seejärel tuleb aga asuda lehti kuivatama – see tähendab, et iga märja lehe vahele tuleb panna vett imav paber (kasvõi majapidamispaber), et vältida nende kokkukleepumist. Värvi andvate kaante vahele ja lehtede igaks juhuks ka kile. Kujutage nüüd ette, kui kaua võtab ühe 600-leheküljelise raamatu kuivatamine!

Kuivatuspabereid tuleb pidevalt vahetada, ja siis omakorda kuivatuspabereid kuivatada... Ja raamatuid ikka vahepeal pressi all hoida, et lehed sirged jääks.

Kõvakaaneliste raamatutega on pisut lihtsam – neid saab panna kuivama ka näiteks soojapuhuri ette. Siiski kogesime, et ka siin tuleb olla ettevaatlik – paksematel raamatutel võib selg liimist lahti tulla ja raamat vajab seejärel juba tõsisemat parandamist.

Nii näevad välja kuivanud raamatud, mida pole pressi alla pandud...

...aga kui kõik hästi läheb, näevad nad pärast välja üsna endised.

Mõned raamatud on nii õrnad ja haruldased, et neid tuleks hoida eraldi ümbrises. Niisiis õppisime valmistama ka neid.

Nagu ikka, sai tõestatud vanasõna – üheksa korda mõõda ja ükskord lõika. Mina ei olnud ainuke, kellel esimene vasikas aia taha läks... (Anna Maria, kes pildil mõõdab, sai küll esimese korraga hakkama)

Aga harjutamine teeb meistriks ja paar korralikku ümbrist sai ka lõpuks valmis meisterdatud.

Mida öelda lõpetuseks? Oli väga põnev ja hariv kursus, kust sain nii puhtteoreetilisi teadmisi kui tõesti igapäevaelus kasulikke oskusi. Kõikide praktikaosade juhendajad on oma ala asjatundjad ning oskavad oma tööd väga hästi ka võhikutele selgitada. Kahetseda tuleb vaid seda, et ise õigel hetkel piisavalt palju lisaküsimusi küsida ei osanud, ehkki võimalus selleks oli alati olemas. Aga kindlasti on mul olemas nüüd parem ettekujutus sellest suurest ja väga eripalgelisest ning kahtlemata tänuväärsest tööst, mida TÜ raamatukogu seinte vahel tehakse. See võimaldab meil endil raamatukogu iga päev kasutada, ent pidevalt nähakse vaeva ka selle nimel, et meie kultuuriloole olulised raamatud, fotod, maalid ning isegi andmebaasid tulevastele põlvedele alal hoitud saaks.

Kristin Klaus

Raamatukogupraktika 1. osas tegelesime rohkem teoreetilise poole ja raamatukogu siseeluga tutvumisega. Saime teada, millised kogud raamatukogus olemas on, kuidas neid luuakse ja hallatakse. Õppisime ise koostama MARC-kirjet raamatule ja fotole. Samuti õppisime köite- ja graafikaajaloo kohta. Lõpuks alustasime ka isikuarhiivi koostamisega.

Mulle meeldis väga köite- ja graafikaajaloo tundmaõppimine, selle käigus ka ajalooliste esemete ise nägemine ja katsumine. Isikuarhiivi koostamise ajal mõtlesin enda jaoks läbi paberkandjal tööde säilitamise põhimõtted - kas tõesti on vaja kõike säilitada paberkujul, kui elektroonilised võimalused on nii arenenud? Ei tahaks ju, et keegi hiljem peab kõiki minu paberitükke samamoodi organiseerima hakkama!

1. osa juures oli negatiivsemaks küljeks halvem organiseeritus kui teises osas, näiteks polnud toimumisajad ja -kohad alati ette teada. See aga oli kindlasti tingitud sellest, et sellist praktikat organiseeriti esimest korda ning paljude erinevate inimestega ning kursuse üldmuljet see ei rikkunud.

Praktika 2. osas tegelesime mitmete asjadega. Säilitamise, materjalide ja töökeskkonna teemade all tutvustati meile infokandjate materjale, nende omadusi (positiivseid ja negatiivseid külgi, aga ka materjalide keemilist koostist), säilitamise põhimõtteid ning töökeskkonda (laboritehnikat, kemikaale, hoidlat). Ise saime hoidlas nii temperatuuri kui õhuniiskust mõõta. Samuti saime määrata erinevate paberite pH-taset erinevate meetoditega. 

Mulle meeldis säilitamise keemiline pool - näiteks see, et paberi kollaseks muutumine tähendab, et paber muutub happelisemaks. Peaaegu kõike, millest meile räägiti, saime ka ise vaadata ja proovida, seega informatsioon kinnistus palju paremini kui praktika 1. pooles. Eduelamuseks oli muidugi see, kui enda poolt teostatud mõõtmiste tulemused olid õigetes piirides, s.t. et midagi ei olnud vahepeal valesti läinud.

Järgmiseks suuremaks blokiks 2. osas oli raamatute puhastamine nii tolmust kui hallitusest. Puhastamiseks kasutasime erinevaid materjale ja aineid - tolmu puhastamiseks kasutasime erinevaid lappe, harju, kumme; hallituse puhastamiseks vatti, eetrit, piiritust. Raamatutelt võtsime ka hallitusproove ning kontrollisime neid järgmisel korral.

Mulle meeldis tõeliselt praktiliste asjade õppimine ja läbitegemine - raamatute puhastamise õige teostamine on ka ju oma kodus oluline! Jällegi saime kõik asjad ise läbi proovida ja katsuda.

Kõige rahuldavam ja rahustavam tegevus oli raamatute puhastamine vanast tolmust, nii lappide, harjade kui kummidega. Paksu raamatu ettevõtmine ning lehe- ja poognahaaval puhastamine oli lausa meditatiivne. 

Siis liikusime edasi raamatute parandamiseni. Parandasime rebendeid, auke, katkiseid poognaid, raamatukaasi. Parandamise tarbeks valmistasime ise nisutärklisest liimi.

Suurepärased konservaator-restauraatorid Tiia Nurmsalu ja Tiina Tensing vastasid kõigile meie küsimustele, näitasid kõik tegevused rahulikult ette. Nad õpetasid meile asju, mida saame ka kodus ise teha.

Eduelamuseks oli see, kui sain aru, et meie tehtud nisutärklisest liim tõesti toimib ning parandused püsivad ilusti koos. Parandamistöö nõuab küll kannatlikku loomust, kuid see on väga rahuldav ja nähtavate tulemustega tegevus.

Kadri Novikov parandab poognalehte klaasraskuste ja valguslaua abil.

Õppisime köitma nii ühe- kui mitmepoognalisi ja algselt liimköites olnud ja üksiklehtedega raamatuid. Proovisime köitmist ka raami abil. Üksiklehtedega raamatute jaoks kasutasime ääreõmblust ehk diplomköiteõmblust, mitmepoognalistel raamatutel kasutasime kettpisteõmblust. Pärast köitmist tugevdasime raamatuselgi ning lisasime kaaned. Alguses töötasime makulatuuriga, kuid hiljem lubati meil ka päriselt parandasuseks tellitud raamatutega tööd teha. 

Meeldis väga kasulike tehnikate õppimine. Nende teadmistega võib ka kodus oma katkiseid raamatuid uuesti köita või köita hoopis isevalmistatud raamatuid või märkmikke. 

Eduelamuseks oli see, et isegi 10 aastat pärast viimaseid käsitöötunde koolis sain köitmisel õmblustöödega hästi hakkama ning kõik köited püsisid korralikult koos.

Valmistasime papist ümbrikuid ja ümbriseid nii õhukeste kui paksemate raamatute jaoks. 

Ümbriste valmistamine on jällegi väga kasulik oskus. Kui kodus on näiteks mõni raamat nii habras ja katkine, et ise parandamine võib olukorra hullemaks teha, siis võib sellele teha hoopis ümbrise. Ümbriseid võib teha ka kinkide või kirjade jaoks. Ümbriste tegemise käigus õppisin selgeks ka giljotiini ja nugade kasutamise. Pildil on enda tehtud ümbris, milles enda parandatud ja köidetud raamat. :) 

Lõpuks õppisime selgeks sammud, mida veekahjustuste korral teha, olenevalt kahjustuste määrast, pikkusest ja endal olemasolevast ajast. Kuivatasime raamatuid filterpaberitega, paksemaid kõvakaanelisi raamtuid aga soojapuhuriga, olles need sättinud lehvikasendisse puhuri ette.

Jolan Henriette Kodavere

Ülle Mölder tutvustas raamatuid ja näitas, kust on võimalik leida vanaraamatu teadusliku kirjeldamise jaoks vajalikku infot. Praktilise ülesande käigus pidimegi leidma ja välja lugema raamatu pealkirja, autori, ilmumisaja ja -koha, samuti kirja panema eksemplari eritunnused (näiteks omanikumärgid, sissekirjutused, illustratsioonid jne). Ülesanne oli kindlasti kasulik, sest igale detailile pidi tähelepanu pöörama ja see ülesanne treenis ka vana kirja lugemisoskust.

Neljandas praktikumis/loengus tutvustas Tatjana Šahhovskaja arhiivfondide korraldamise põhimõtteid ja praktilise ülesandena saime pisut aimu, kuidas toimub isikuarhiivi korrastamine. Ülesanne oli väga huvitav, sest saime korrastada Helmut Piirimäe arhiivi ja lugeda ja tutvuda tema kogutud ja alles hoitud materjalidega. Samuti õppisime, kuidas erinevaid materjale koondada ja liigitada, mis tuleb kindlasti ka oma materjalide ja dokumentide korrastamisel kasuks.

Anna Maria Hermann

Digiteerimine - Meile näidati raamatute digiteerimist ning erinevaid masinaid, millega seda tehakse. Saime teada, et masinaid on erinevaid ning osad neist võivad vajada inimese abi, kuid osad ka mitte. Samuti saab osade masinatega digiteerida rutem kui teistega. Oli tore saada teada rohkem uuemast tehnoloogiast, millega mujalpool kokku ei puutu.

Liimi valmistamine - Õppisime ise valmistama liimi, mis koosneb vaid tärklisest ning veest. Hea praktiline oskus, mida saab kasutada ka koduste parandamistööde teostamiseks. Tuleb vaid jälgida, et liimi ja vee segu tuleks määratud mõõdete järgi, muidu tuleb liim liiga paks või vedel. Mina panin kogemata natukene liiga palju vett, kuid õnneks tuli lõpptulemuseks siiski liim, millega sai töötada.

Marii Kivi

Väga huvitav oli minu jaoks praktiline osa, kus pidime korrastama Helmut Piirimäe isikuarhiivi, sest see andis isikuarhiivi korraldamisest väga hea ülevaate, samuti sain aimu raskustest, mis võivad sellise töö tegemisel ette  tulla (näiteks loetamatu käekiri, keeleoskuse puudumine või selle ala mittevaldamine).

Loengutes mõistsin, et selleks, et raamatutega õigesti ümber käia ja neid hästi säilitada on vaja palju teadmisi ka keemiast ja muudelt aladelt. Oli huvitav teada saada, mis tingimused peavad raamatute heaks säilimiseks olema ning kuidas tuleb ümber käia erinevate materjalidega. Mulle meeldis väga, et saime hoidlates käia ja ise temperatuuri, niiskust mõõta ning näha, millistes tingimustes infokandjaid hoitakse ning nägime ka probleeme, mis raamatukogus raamatute säilitamisel esinevad.

Leian, et kogu selle praktika vältel saadud teadmised tulevad mulle edasises elus kasuks, sest tean nüüd palju paremini, millest täpselt raamat koosneb, kuidas keskkond neile mõjub ning mida teha erinevate kahjustuste korral.

Hilda-Maria Klettenberg

Raamatukogu praktika oli väga tore ja huvitav vaheldus tavalisele loengutele ja praktikumidele. Mitte, et ma muidu vähe raamatukogus käiks, aga tänu praktikale oli põhjust veel tihemini sinna sattuda. Kõige põnevam kogu loo juures oli see, et sai külastatada ruume, kuhu muidu ilma vastavate kiipide ja võtmeteta minna ei saaks. Töötajad, kes meid vastu võtsid ja oma tööd tutvustasid, oli kõik ääretult toredad ja innustavad.

Sain palju teadmiseid, mida ka ise kodus oma raamatute peal proovida ja katsetada. Nüüd oskan käituda, kui ajan näiteks jooki raamatusse või avastan mõne katkise koha. Ilmselt küll raamatukogu raamatuid ei maksa ise kodus parandama hakata, kuna raamatukogutöötajad saavad seda ise õigete vahendite ja paremate teadmiste/oskustega teha. Kuid oma raamatutele kodus julgen küll käed nüüd külge panna ja nende eest paremini hoolt kanda. Üldse vaatan kõiki raamatuid nüüd natuke teise pilguga, kohe täitsa huvitav on uurida, mis tehnikas on poognad ühendatud või millised kohavad vajaksid parandust.

----
Praktika sai teoks INNOVE projekti "Praktika kvaliteedi ühtlustamine ja tõstmine Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas" raames.
Täname kõiki praktikajuhendajaid: Malle Ermel, Ülle Mölder, Kadri Tammur, Tatjana Šahhovskaja, Piret Zettur, Moonika Teemus, Sulo Lembinen, Kaspar Kolk, Liisi Tõnisson, Kristina Virro, Tiia Nurmsalu ja Tiina Tensing.